1A Job progovori i reče:
1Siis vastas Iiob ja ütles:
2"O, kad bi se jad moj izmjeriti mog'o, a nevolje moje stavit' na tezulju!
2'Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3Teže one jesu od sveg pijeska morskog, i stoga mi riječi zastraniti znaju.
3Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
4Strijele Svesilnoga u mojem su mesu, ljuti otrov njihov ispija mi dušu, Božje se strahote oborile na me.
4Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
5TÓa, kraj svježe trave njače li magarac, muče li goveče kraj punih jasala?
5Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
6Zar hranu bljutavu jedemo bez soli? Zar kakove slasti ima u bjelancu?
6Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
7Al' ono što mi se gadilo dotaći, to mi je sada sva hrana u bolesti.
7Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
8O, da bi se molba moja uslišala, da mi Bog ispuni ono čem se nadam!
8Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
9O, kada bi me Bog uništiti htio, kada bi mahnuo rukom da me satre!
9Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
10Za mene bi prava utjeha to bila, klicati bih mog'o u mukama teškim što se ne protivljah odluci Svetoga.
10siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
11Zar snage imam da mogu čekati? Radi kakve svrhe da ja duže živim?
11Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
12Zar je snaga moja k'o snaga kamena, zar je tijelo moje od mjedi liveno?
12Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
13Na što se u sebi osloniti mogu? Zar mi svaka pomoć nije uskraćena?
13Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.
14Tko odbija milost bližnjemu svojemu, prezreo je strah od Boga Svesilnoga.
14Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.
15Kao potok me iznevjeriše braća, kao bujice zimske svoje korito.
15Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
16Od leda mutne vode im se nadimlju, 'bujaju od snijega što se topit' stao;
16mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;
17al u doba sušno naskoro presahnu, od žege ishlape tada iz korita.
17veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.
18Karavane zbog njih skreću sa putova, u pustinju zađu i u njoj se gube.
18Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.
19Karavane temske očima ih traže, putnici iz Šebe nadaju se njima.
19Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:
20A kad do njih dođu, nađu se u čudu, jer su se u nadi svojoj prevarili.
20oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.
21U ovom ste času i vi meni takvi: vidjeste strahotu pa se preplašiste.
21Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.
22Rekoh li vam možda: 'Darujte mi štogod, poklonite nešto od svojega blaga;
22Kas ma olen öelnud: 'Andke mulle kingitusi!' või: 'Makske oma varandusest minu eest,
23iz šake dušmanske izbavite mene, oslobodite me silnikova jarma?'
23päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!'?
24Vi me poučite, pa ću ušutjeti, u čem je moj prijestup, pokažite meni.
24Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
25O, kako su snažne besjede iskrene! Al' kamo to vaši smjeraju prijekori?
25Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?
26Mislite li možda prekoriti riječi? TÓa u vjetar ide govor očajnikov!
26On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?
27Nad sirotom kocku zar biste bacali i sa prijateljem trgovali svojim?
27Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.
28U oči me sada dobro pogledajte, paz'te neću li vam slagati u lice.
28Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!
29Povucite riječ! Kakve li nepravde! Povucite riječ, neporočan ja sam!
29Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
30Zar pakosti ima na usnama mojim? Zar nesreću svaku okusio nisam?
30Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?