¹Job progovori i reče:

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²"Zaista, dobro ja znadem da je tako: kako da pred Bogom čovjek ima pravo?

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

³Ako bi se tkogod htio prÓeti s njime, odvratio mu ne bi ni jednom od tisuću.

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

⁴Srcem on je mudar, a snagom svesilan, i tko bi se njemu nekažnjeno opro?

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁵On brda premješta, a ona to ne znaju, u jarosti svojoj on ih preokreće.

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁶Pokreće on zemlju sa njezina mjesta, iz temelja njene potresa stupove.

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁷Kad zaprijeti suncu, ono se ne rađa, on pečatom svojim i zvijezde pečati.

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁸Jedini on je nebesa razapeo i pučinom morskom samo on hodao.

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁹Stvorio je Medvjede i Oriona, Vlašiće i zvijezđa na južnome nebu.

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

¹⁰Tvorac on je djela silnih, nepojmljivih čudesa koja se izbrojit' ne mogu.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹¹Ide pored mene, a ja ga ne vidim; evo, on prolazi - ja ga ne opažam.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹²Ugrabi li što, tko će mu to priječit, i tko ga pitat smije: 'Što si učinio?'

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹³Bog silni srdžbu svoju ne opoziva: pred njim poniču saveznici Rahaba.

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹⁴Pa kako onda da njemu odgovorim, koju riječ da protiv njega izaberem?

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁵I da sam u pravu, odvratio ne bih, u suca svojega milost bih molio.

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁶A kad bi se na zov moj i odazvao, vjerovao ne bih da on glas moj sluša.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁷Jer, za dlaku jednu on mene satire, bez razloga moje rane umnožava.

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁸Ni časa jednoga predahnut' mi ne da, nego mene svakom gorčinom napaja!

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁹Ako je na snagu - tÓa on je najjači! Ako je na pravdu - tko će njega na sud?

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

²⁰Da sam i prav, usta bi me osudila, da sam i nevin, zlim bi me proglasila.

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²¹A jesam li nevin? Ni sam ne znam više, moj je život meni sasvim omrzao!

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²²Jer, to je svejedno; i zato ja kažem: nevina i grešnika on dokončava.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²³I bič smrtni kad bi odjednom ubijo ... ali on se ruga nevolji nevinih.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²⁴U zemlji predanoj u šake zlikovaca, on oči sucima njezinim zastire. Ako on to nije, tko je drugi onda?

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁵Od skoroteče su brži moji dani, bježe daleko, nigdje dobra ne videć.'

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁶K'o čamci od rogoza hitro promiču, k'o orao na plijen kada se zaleti.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁷Kažem li: zaboravit ću jadikovku, razvedrit ću lice i veseo biti,

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁸od mojih me muka groza obuzima, jer znadem da me ti ne držiš nevinim.

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁹Ako li sam grešan, tÓa čemu onda da zalud mučim sebe.

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

³⁰Kad bih i sniježnicom sebe ja isprao, kad bih i lugom ruke svoje umio,

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³¹u veću bi me nečist opet gurnuo, i moje bi me se gnušale haljine!

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³²Nije čovjek k'o ja da se s njime pravdam i na sud da idem s njim se parničiti.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³³Niti kakva suca ima među nama da ruke svoje stavi na nas dvojicu,

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³⁴da šibu njegovu od mene odmakne, da užas njegov mene više ne plaši!

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁵Govorit ću ipak bez ikakva straha, jer ja nisam takav u svojim očima!

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.