1LAMED Zašto, Jahve, stojiš daleko, zašto se skrivaš u dane tjeskobe?
1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2Obijesni bezbožnik jadnika goni, u zamke ga hvata koje mu postavi.
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3Bezbožnik se pohlepom hvali, NUN lakomac psuje i Jahvu prezire.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4Bezbožnik zbori u obijesti svojoj: "Ne, istrage nema! TÓa ni Boga nema!" I u tome sva mu je misao.
4Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
5Puti su mu svagda uspješni, na sudove tvoje on i ne misli, sve protivnike svoje prezire.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6U srcu veli: "Neću posrnuti! Ni u kojem koljenu neću biti nesretan."
6Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
7PE Usta mu puna kletve, lukavstva i prijevare, pod jezikom njegovim muka i nesreća.
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8U zasjedi čuči pokraj ograda, potajno ubija nevina, AJIN očima siromaha vreba.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9U zaklonu sjedi k'o lav u pećini, vreba da opljačka jadnika i da ga povuče u mrežu.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10Pritajen čuči na zemlji, od nasilja mu siromasi padaju.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11U srcu svome veli: "ZÓaboravi Gospod, odvrati lice i nikoga ne vidi!"
11Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
12KOF Ustani, Gospode Bože, podigni ruku, ne zaboravi siromaha.
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13Zašto da bezbožnik prezire Boga, zašto da kaže u srcu: "Neće kazniti!"
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14REŠ Jer ti vidiš, gledaš jad i nevolju, u ruci je mjeriš. Siromah se tebi predaje, ubogu ti si pomoć!
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15ŠIN Pakosnu grešniku satri mišicu, kazni mu pakost da je više ne bude!
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16Jahve je kralj u vijeke vjekova, iz zemlje njegove nestat će pogana.
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17TAU Počuj, o Jahve, čežnju siromašnih, okrijepi im srce, uho prikloni:
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18da zaštitiš pravo ubogih i tlačenih, da straha više ne zadaje čovjek zemljanÄi.
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.