1Davidov. Optuži, Jahve, tužitelje moje i napadni one koji mene napadaju!
1Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
2Stavi oklop, uzmi štit svoj i ustani meni u pomoć!
2Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
3Zavitlaj kopljem i presretni progonitelje moje, reci mojoj duši: "Ja sam tvoje spasenje."
3Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'
4Nek' se smetu i postide koji život moj traže, nek' uzmaknu i nek' se posrame koji mi propast snuju!
4Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
5Nek' budu k'o pljeva na vjetru kad ih Anđeo Jahvin potjera!
5Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
6Mračni i skliski bili im putovi kad ih Anđeo Jahvin bude gonio!
6Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
7Bez razloga napeše mi mrežu, bez razloga grob duši mojoj iskopaše.
7Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
8Propast će ih stići iznenada, u mrežu koju napeše sami će se uhvatiti, past će u jamu što je iskopaše!
8Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
9A moja će duše klicati u Jahvi, radovat će se u spasenju njegovu.
9Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
10Sve će kosti moje govoriti: Tko je, Jahve, poput tebe koji ubogog spasavaš od silnika, jadnika i siromaha od pljačkaša?
10Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'
11Ustadoše svjedoci opaki: pitaju me za ono što ne znam.
11Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
12Vraćaju mi zlo za dobro, duša moja zapada u osamu.
12Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
13U bolesti njihovoj nosio sam kostrijet, dušu svoju postom morio, i molitva mi se u krilo vraćala.
13Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
14Kao za prijateljem, za bratom - obilažah tužan; od žalosti se pogurih kao onaj što za majkom žali.
14Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
15A sada kad posrnuh ja, oni se raduju, skupiše se protiv mene da udare iznenada, i bez prestanka oni me razdiru.
15Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
16Ruglom na ruglo iskušavaju me i zubima škripaju na mene.
16nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
17O Jahve, dokle ćeš gledati? Istrgni mi dušu nasrtajima njihovim, otmi lavovima jedino dobro moje!
17Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
18Zahvalit ću ti u velikom zboru, slavit ću te među pukom brojnim.
18Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
19Nek' se ne raduju nada mnom dušmani nepravedni, nek' ne namiguju očima oni koji me nizašto mrze!
19Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
20Jer oni ne misle o miru, već spletke snuju protiv mirnih u zemlji.
20Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
21Razvaljuju svoja usta na me i govore: "Ha, ha, vidjesmo očima svojim!"
21Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'
22Ti sve vidiš, o Jahve! Nemoj šutjeti! Gospode, od mene se ne udaljuj!
22Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
23Preni se, ustani da me obraniš, Bože moj, Gospode, vodi parnicu moju!
23Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
24Po svojoj me pravdi sudi, Jahve, Bože moj, nek' se ne raduju nada mnom!
24Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
25Nek' ne misle u srcu: "Ispunila nam se želja!" Nek' ne reknu: "Progutali smo ga!"
25Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'
26Nek' se postide i posrame svi zajedno koji se nesreći mojoj raduju! Nek' se odjenu stidom i sramotom oni koji se podižu na me!
26Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
27Nek' radosno kliču kojima je pravo moje na srcu i nek' svagda govore: "Velik je Jahve! Milo mu je spasenje sluge njegova!"
27Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'
28A moj će jezik kazivati pravdu tvoju i hvalu tebi navijeke.
28Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!