1Zborovođi. Psalam. Davidov.
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Poslušaj, Bože, moje žalbe glas; od strašna dušmanina život mi čuvaj!
2Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!
3Štiti me od mnoštva opakih, sakrij od bjesnila zlotvora
3Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
4koji bruse jezike k'o mačeve, otrovne riječi izbacuju kao strijele,
4kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
5da iz potaje rane nedužna, da ga rane iznenada ne bojeć' se ničega.
5et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
6Spremni su na djelo pakosno, snuju kako će kradom zamke staviti i govore: "Tko će nas vidjeti?"
6Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: 'Kes meid näeb?'
7Snuju zlodjela, smišljene osnove kriju: pamet i srce čovječje bezdan su duboki.
7Nemad mõtlevad jultunud tegudele: 'Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!' Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
8No Bog ih ranjava strijelom, odjednom ih rane prekriju.
8Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
9Vlastiti jezik propast im donosi, kimaju glavom oni što ih vide:
9Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
10svi se boje, Božje djelo slave i misle o onom što on učini.
10Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
11Pravednik se raduje u Jahvi, njemu se utječe, i kliču svim srcem čestiti.
11Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.