1Pjesma. Psalam. Sinova Korahovih. Zborovođi. Po napjevu "Bolest". Za pjevanje. Poučna pjesma. Ezrahijca Hemana.
1Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
2Jahve, Bože moj, vapijem danju, a noću naričem pred tobom.
2Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
3Neka dopre do tebe molitva moja, prigni uho k vapaju mome.
3Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
4Jer mi je duša zasićena patnjama, moj se život bliži Podzemlju.
4Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
5Broje me k onima što u grob silaze, postadoh sličan nemoćniku.
5Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
6Među mrtvima moj je ležaj, poput ubijenih što leže u grobu kojih se više ne spominješ, od kojih si ustegao ruku.
6Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
7Smjestio si me u jamu duboku, u tmine, u bezdan.
7Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
8Teško me pritišće ljutnja tvoja i svim me valima svojim prekrivaš.
8Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
9Udaljio si od mene znance moje, Óučini da im gnusan budem: zatvoren sam, ne mogu izaći.
9Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
10Od nevolje oči mi gasnu: vapijem tebi, Jahve, iz dana u dan, za tobom ruke pružam.
10Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.
11Zar na mrtvima činiš čudesa? Zar će sjene ustati i hvaliti tebe?
11Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.
12Zar se u grobu pripovijeda o tvojoj dobroti? O vjernosti tvojoj u Propasti?
12Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?
13Zar se u tmini objavljuju čudesa tvoja i tvoja pravda u Zaboravu?
13Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?
14Ipak ja vapijem tebi, Jahve, prije jutra molitvom te pretječem.
14Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.
15Zašto, Jahve, odbacuješ dušu moju? Zašto sakrivaš lice od mene?
15Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?
16Bijedan sam i umirem već od dječaštva, klonuh noseći tvoje strahote.
16Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.
17Preko mene prijeđoše vihori tvojega gnjeva, strahote me tvoje shrvaše,
17Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;
18okružuju me kao voda sveudilj, optječu me svi zajedno.
18need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.
19Udaljio si od mene prijatelja i druga: mrak mi je znanac jedini.
19Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.