1Molitva. Mojsija, sluge Božjega. Jahve, ti nam bijaše okrilje od koljena do koljena.
1Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
2Prije nego se rodiše bregovi, prije nego postade kopno i krug zemaljski, od vijeka do vijeka, Bože, ti jesi!
2Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
3Smrtnike u prah vraćaš i veliš: "Vratite se, sinovi ljudski!"
3Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: 'Tulge tagasi, inimlapsed!'
4Jer je tisuću godina u očima tvojim k'o jučerašnji dan koji je minuo i kao straža noćna.
4Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
5Razgoniš ih k'o jutarnji san, kao trava su što se zeleni:
5Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
6jutrom cvate i sva se zeleni, a uvečer - već se suši i vene.
6See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
7Zaista, izjeda nas tvoja srdžba i zbunjuje ljutina tvoja.
7Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
8Naše si grijehe stavio pred svoje oči, naše potajne grijehe na svjetlost lica svojega.
8Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
9Jer svi naši dani prođoše u gnjevu tvojemu, kao uzdah dovršismo godine svoje.
9Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
10Zbroj naše dobi sedamdeset je godina, ako smo snažni, i osamdeset; a većina od njih muka je i ništavost: jer prolaze brzo i mi letimo odavle.
10Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
11Tko će mjeriti žestinu gnjeva tvojega, tko proniknuti srdžbu tvoju?
11Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
12Nauči nas dane naše brojiti, da steknemo mudro srce.
12Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
13Vrati se k nama, Jahve! TÓa dokle ćeš? Milostiv budi slugama svojim!
13Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
14Jutrom nas nasiti smilovanjem svojim, da kličemo i da se veselimo u sve dane!
14Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
15Obraduj nas za dane kad si nas šibao, za ljeta kad smo stradali!
15Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
16Neka se na slugama tvojim pokaže djelo tvoje i tvoja slava na djeci njihovoj!
16Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!
17Dobrota Jahve, Boga našega, nek' bude nad nama daj da nam uspije djelo naših ruku, djelo ruku naših nek' uspije.
17Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!