1Dođite, kličimo Jahvi, uzvikujmo Hridi, Spasitelju svome!
1Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
2Pred lice mu stupimo s hvalama, kličimo mu u pjesmama!
2Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!
3Jer velik je Jahve, Bog naš, Kralj veliki nad svim bogovima.
3Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
4U njegovoj su ruci zemaljske dubine, njegovi su vrhunci planina.
4Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud.
5Njegovo je more, on ga je stvorio, i kopno koje načiniše ruke njegove.
5Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa.
6Dođite, prignimo koljena i padnimo nice, poklonimo se Jahvi koji nas stvori!
6Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette!
7Jer on je Bog naš, a mi narod paše njegove, ovce što on ih čuva. O, da danas glas mu poslušate:
7Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält,
8"Ne budite srca tvrda kao u Meribi, kao u dan Mase u pustinji
8ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes.
9gdje me iskušavahu očevi vaši premda vidješe djela moja.
9'Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.
10Četrdeset ljeta jadio me naraštaj onaj, pa rekoh: 'Narod su nestalna srca i ne promiču moje putove.'
10Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.
11Stog se zakleh u svom gnjevu: 'Nikad neće ući u moj pokoj!'"
11Seepärast ma vandusin oma vihas: Nad ei pääse minu hingamisse!'