¹ Aeth Job ymlaen �'i ddadl, gan ddweud:

¹Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:

² "O na byddwn fel yn yr amser gynt, yn y dyddiau pan oedd Duw yn fy ngwarchod,

²'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,

³ pan wn�i i'w lamp oleuo uwch fy mhen, a minnau'n rhodio wrth ei goleuni trwy'r tywyllwch;

³kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,

⁴ pan oeddwn yn nyddiau f'anterth, a Duw'n cysgodi dros fy nhrigfan;

⁴et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,

⁵ pan oedd yr Hollalluog yn parhau gyda mi, a'm plant o'm cwmpas.

⁵kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,

⁶ Gallwn olchi fy nghamau mewn llaeth, ac yr oedd y graig yn tywallt ffrydiau o olew imi.

⁶kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?

⁷ "Awn allan i borth y ddinas, ac eisteddwn yn fy sedd ar y sgw�r;

⁷Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,

⁸ a phan welai'r llanciau fi, cilient, a chodai'r hynafgwyr ar eu traed;

⁸siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,

⁹ peidiai'r arweinwyr � llefaru, a rhoddent eu llaw ar eu genau;

⁹pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,

¹⁰ tawai siarad y pendefigion, a glynai eu tafod wrth daflod eu genau.

¹⁰vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.

¹¹ "Pan glywai clust, galwai fi'n ddedwydd, a phan welai llygad, canmolai fi;

¹¹Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,

¹² oherwydd gwaredwn y tlawd a lefai, a'r amddifad a'r diymgeledd.

¹²sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.

¹³ Bendith yr un ar ddarfod amdano a dd�i arnaf, a gwnawn i galon y weddw lawenhau.

¹³Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.

¹⁴ Gwisgwn gyfiawnder fel dillad amdanaf; yr oedd fy marn fel mantell a thwrban.

¹⁴Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.

¹⁵ Yr oeddwn yn llygaid i'r dall, ac yn draed i'r cloff.

¹⁵Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.

¹⁶ Yr oeddwn yn dad i'r tlawd, a chwiliwn i achos y sawl nad adwaenwn.

¹⁶Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.

¹⁷ Drylliwn gilddannedd yr anghyfiawn, a pheri iddo ollwng yr ysglyfaeth o'i enau.

¹⁷Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.

¹⁸ Yna dywedais, 'Byddaf farw yn f'anterth, a'm dyddiau mor niferus �'r tywod,

¹⁸Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.

¹⁹ a'm gwreiddiau yn ymestyn at y dyfroedd, a'r gwlith yn aros drwy'r nos ar fy mrigau,

¹⁹Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.

²⁰ a'm hanrhydedd o hyd yn iraidd, a'm bwa yn adnewyddu yn fy llaw.'

²⁰Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'

²¹ "Gwrandawai pobl arnaf, a disgwylient yn ddistaw am fy nghyngor.

²¹Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.

²² Wedi imi lefaru, ni ddywedent air; diferai fy ngeiriau arnynt.

²²Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.

²³ Disgwylient wrthyf fel am y glaw, ac agorent eu genau fel am law y gwanwyn.

²³Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.

²⁴ Pan wenwn arnynt, oni chaent hyder? A phan lewyrchai fy wyneb, ni fyddent brudd.

²⁴Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.

²⁵ Dewiswn eu ffordd iddynt, ac eistedd yn ben arnynt; eisteddwn fel brenin yng nghanol ei lu, fel un yn cysuro'r galarus.

²⁵Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.