¹ Fy enaid, bendithia'r ARGLWYDD. O ARGLWYDD fy Nuw, mawr iawn wyt ti; yr wyt wedi dy wisgo ag ysblander ac anrhydedd,

¹Lova HERREN, min själ. HERRE, min Gud, du är hög och stor, i majestät och härlighet är du klädd.

² a'th orchuddio � goleuni fel mantell. Yr wyt yn taenu'r nefoedd fel pabell,

²Du höljer dig i ljus såsom i en mantel, du spänner ut himmelen såsom ett tält;

³ yn gosod tulathau dy balas ar y dyfroedd, yn cymryd y cymylau'n gerbyd, yn marchogaeth ar adenydd y gwynt,

³du timrar på vattnen dina salar, molnen gör du till din vagn, och du far fram på vindens vingar.

⁴ yn gwneud y gwyntoedd yn negeswyr, a'r fflamau t�n yn weision.

⁴Du gör vindar till dina sändebud, eldslågor till dina tjänare.

⁵ Gosodaist y ddaear ar ei sylfeini, fel na fydd yn symud byth bythoedd;

⁵Du grundade jorden på hennes fästen, så att hon icke vacklar till evig tid.

⁶ gwnaethost i'r dyfnder ei gorchuddio fel dilledyn, ac y mae dyfroedd yn sefyll goruwch y mynyddoedd.

⁶Med djupet betäckte du henne såsom med en klädnad; uppöver bergen stodo vattnen.

⁷ Gan dy gerydd di fe ffoesant, gan su373?n dy daranau ciliasant draw,

⁷Men för din näpst flydde de; för ljudet av ditt dunder hastade de undan.

⁸ a chodi dros fynyddoedd a disgyn i'r dyffrynnoedd, i'r lle a bennaist ti iddynt;

⁸Berg höjde sig, och dalar sänkte sig, på den plats som du hade bestämt för dem.

⁹ rhoist iddynt derfyn nad ydynt i'w groesi, rhag iddynt ddychwelyd a gorchuddio'r ddaear.

⁹En gräns satte du, som vattnen ej fingo överskrida, så att de icke åter skulle betäcka jorden.

¹⁰ Yr wyt yn gwneud i ffynhonnau darddu mewn hafnau, yn gwneud iddynt lifo rhwng y mynyddoedd;

¹⁰Du lät källor flyta fram i dalarna, mellan bergen togo de sin väg.

¹¹ rh�nt ddiod i holl fwystfilod y maes, a chaiff asynnod gwyllt eu disychedu;

¹¹De vattna alla markens djur, vildåsnorna släcka i dem sin törst.

¹² y mae adar y nefoedd yn nythu yn eu hymyl, ac yn trydar ymysg y canghennau.

¹²Vid dem bo himmelens fåglar, från trädens grenar höja de sin röst.

¹³ Yr wyt yn dyfrhau'r mynyddoedd o'th balas; digonir y ddaear trwy dy ddarpariaeth.

¹³Du vattnar bergen från dina salar, jorden mättas av den frukt du skapar.

¹⁴ Yr wyt yn gwneud i'r gwellt dyfu i'r gwartheg, a phlanhigion at wasanaeth pobl, i ddwyn allan fwyd o'r ddaear,

¹⁴Du låter gräs skjuta upp för djuren och örter till människans tjänst. Så framalstrar du bröd ur jorden

¹⁵ a gwin i lonni calonnau pobl, olew i ddisgleirio'u hwynebau, a bara i gynnal eu calonnau.

¹⁵och vin, som gläder människans hjärta; så gör du hennes ansikte glänsande av olja, och brödet styrker människans hjärta.

¹⁶ Digonir y coedydd cryfion, y cedrwydd Lebanon a blannwyd,

¹⁶HERRENS träd varda ock mättade, Libanons cedrar, som han har planterat;

¹⁷ lle mae'r adar yn nythu, a'r ciconia yn cartrefu yn eu brigau.

¹⁷fåglarna bygga där sina nästen, hägern gör sitt bo i cypresserna.

¹⁸ Y mae'r mynyddoedd uchel ar gyfer geifr, ac y mae'r clogwyni yn lloches i'r brochod.

¹⁸Stenbockarna hava fått de höga bergen, klyftorna är klippdassarnas tillflykt.

¹⁹ Yr wyt yn gwneud i'r lleuad nodi'r tymhorau, ac i'r haul wybod pryd i fachlud.

¹⁹Du gjorde månen till att bestämma tiderna; solen vet stunden då den skall gå ned.

²⁰ Trefnaist dywyllwch, fel bod nos, a holl anifeiliaid y goedwig yn ymlusgo allan,

²⁰Du sänder mörker, och det bliver natt; då komma alla skogens djur i rörelse,

²¹ gyda'r llewod ifanc yn rhuo am ysglyfaeth, ac yn ceisio eu bwyd oddi wrth Dduw.

²¹de unga lejonen ryta efter rov och begära sin föda av Gud.

²² Ond pan gyfyd yr haul, y maent yn mynd ymaith, ac yn gorffwyso yn eu ffeuau.

²²Solen går upp; då draga de sig tillbaka och lägga sig ned i sina kulor.

²³ A daw pobl allan i weithio, ac at eu llafur hyd yr hwyrnos.

²³Människan går då ut till sin gärning och till sitt arbete intill aftonen.

²⁴ Mor niferus yw dy weithredoedd, O ARGLWYDD! Gwnaethost y cyfan mewn doethineb; y mae'r ddaear yn llawn o'th greaduriaid.

²⁴Huru mångfaldiga äro icke dina verk, o HERRE! Med vishet har du gjort dem alla. Jorden är full av vad du har skapat.

²⁵ Dyma'r m�r mawr a llydan, gydag ymlusgiaid dirifedi a chreaduriaid bach a mawr.

²⁵Se ock havet, det stora ock vida: ett tallöst vimmel rör sig däri, djur både stora och små.

²⁶ Arno y mae'r llongau yn tramwyo, a Lefiathan, a greaist i chwarae ynddo.

²⁶Där gå skeppen sin väg fram, Leviatan, som du har skapat att leka däri.

²⁷ Y mae'r cyfan ohonynt yn dibynnu arnat ti i roi iddynt eu bwyd yn ei bryd.

²⁷Alla vänta de efter dig, att du skall giva dem deras mat i rätt tid.

²⁸ Pan roddi iddynt, y maent yn ei gasglu ynghyd; pan agori dy law, c�nt eu diwallu'n llwyr.

²⁸Du giver dem, då samla de in; du upplåter din hand, då varda de mättade med goda håvor.

²⁹ Ond pan guddi dy wyneb, fe'u drysir; pan gymeri eu hanadl, fe ddarfyddant, a dychwelyd i'r llwch.

²⁹Du fördöljer ditt ansikte, då förskräckas de; du tager bort deras ande, då förgås de och vända åter till sitt stoft igen.

³⁰ Pan anfoni dy anadl, c�nt eu creu, ac yr wyt yn adnewyddu wyneb y ddaear.

³⁰Du sänder ut din ande, då varda de skapade, och du förnyar jordens anlete.

³¹ Bydded gogoniant yr ARGLWYDD dros byth, a bydded iddo lawenhau yn ei weithredoedd.

³¹HERRENS ära förblive evinnerligen; må HERREN glädja sig över sina verk,

³² Pan yw'n edrych ar y ddaear, y mae'n crynu; pan yw'n cyffwrdd �'r mynyddoedd, y maent yn mygu.

³²han som skådar på jorden, och hon bävar, han som rör vid bergen, och de ryka.

³³ Canaf i'r ARGLWYDD tra byddaf byw, rhof foliant i Dduw tra byddaf.

³³Jag vill sjunga till HERRENS ära, så länge jag lever; jag vill lovsjunga min Gud, så länge jag är till.

³⁴ Bydded fy myfyrdod yn gymeradwy ganddo; yr wyf yn llawenhau yn yr ARGLWYDD.

³⁴Mitt tal behage honom väl; må jag själv få glädja mig i HERREN.

³⁵ Bydded i'r pechaduriaid ddarfod o'r tir, ac na fydded y drygionus mwyach. Fy enaid, bendithia'r ARGLWYDD. Molwch yr ARGLWYDD.

³⁵Men må syndare försvinna ifrån jorden och inga ogudaktiga mer vara till. Lova HERREN, min själ Halleluja!