1Homo, naskita de virino, Havas mallongan vivon kaj abundon da afliktoj.
1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2Kiel floro li elkreskas kaj velkas; Li forkuras kiel ombro kaj ne restas.
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
3Kaj kontraux tia Vi malfermas Viajn okulojn, Kaj min Vi vokas al jugxo kun Vi!
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
4CXu povas purulo deveni de malpurulo? Neniu.
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5Se liaj tagoj estas difinitaj, la nombro de liaj monatoj estas cxe Vi; Vi difinis lian limon, kiun li ne transpasos.
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
6Deturnu do Vin de li, ke li estu trankvila, GXis venos lia tempo, kiun li sopiras kiel dungito.
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
7Arbo havas esperon, se gxi estas dehakita, ke gxi denove sxangxigxos, Kaj gxi ne cxesos kreskigi brancxojn.
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
8Se gxia radiko maljunigxis en la tero, Kaj gxia trunko mortas en polvo,
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9Tamen, eksentinte la odoron de akvo, gxi denove verdigxas, Kaj kreskas plue, kvazaux jxus plantita.
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
10Sed homo mortas kaj malaperas; Kiam la homo finigxis, kie li estas?
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11Forfluas la akvo el lago, Kaj rivero elcxerpigxas kaj elsekigxas:
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12Tiel homo kusxigxas, kaj ne plu levigxas; Tiel longe, kiel la cxielo ekzistas, ili ne plu vekigxos, Nek revigligxos el sia dormado.
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13Ho, se Vi kasxus min en SXeol, Se Vi kasxus min gxis la momento, kiam pasos Via kolero, Se Vi difinus por mi templimon kaj poste rememorus min!
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
14Kiam homo mortas, cxu li poste povas revivigxi? Dum la tuta tempo de mia batalado mi atendus, GXi venos mia forsxangxo.
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
15Vi vokus, kaj mi respondus al Vi; Vi ekdezirus la faritajxon de Viaj manoj.
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
16Nun Vi kalkulas miajn pasxojn; Ne konservu mian pekon;
16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
17Sigelu en paketo miajn malbonagojn, Kaj kovru mian kulpon.
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
18Sed monto, kiu falas, malaperas; Kaj roko forsxovigxas de sia loko;
18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
19SXtonojn forlavas la akvo, Kaj gxia disversxigxo fordronigas la polvon de la tero: Tiel Vi pereigas la esperon de homo.
19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
20Vi premas lin gxis fino, kaj li foriras; Li sxangxas sian vizagxon, kaj Vi forigas lin.
20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
21Se liaj infanoj estas honorataj, li tion ne scias; Se ili estas humiligataj, li tion ne rimarkas.
21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
22Nur lia propra korpo lin doloras, Nur pri sia propra animo li suferas.
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'