1Ijob respondis kaj diris:
1Aga Iiob rääkis ja ütles:
2Mi auxdis multe da similaj aferoj; Tedaj konsolantoj vi cxiuj estas.
2'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
3CXu estos fino al la ventaj vortoj? Kaj kio vin incitis, ke vi tiel parolas?
3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4Mi ankaux povus paroli, kiel vi. Se vi estus sur mia loko, Mi konsolus vin per vortoj Kaj balancus pri vi mian kapon.
4Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
5Mi fortigus vin per mia busxo Kaj konsolus vin per paroloj de miaj lipoj.
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6Se mi parolos, mia doloro ne kvietigxos; Se mi cxesos, kio foriros de mi?
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7Sed nun Li lacigis min, Li detruis mian tutan esencon.
7Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8Vi faris al mi sulkojn, tio farigxis atesto; Mia senfortigxo staras antaux mia vizagxo, kaj parolas.
8Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9Lia kolero dissxiras; Mia malamanto grincigas kontraux mi siajn dentojn; Mia premanto briligas kontraux mi siajn okulojn.
9Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10Ili malfermegis kontraux mi sian busxon, insulte batas min sur la vangojn; CXiuj kune kontentigis sur mi sian koleron.
10Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11Dio transdonis min al maljustulo, JXetis min en la manojn de malbonuloj.
11Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
12Mi estis trankvila; sed Li frakasis min, Li kaptis min je la kolo, disbatis min, Kaj Li faris min por Si celo.
12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13Liaj pafistoj min cxirkauxis; Li dishakas miajn internajxojn kaj ne kompatas, Li elversxas sur la teron mian galon.
13ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
14Li faras en mi brecxon post brecxo, Li kuras kontraux min kiel batalisto.
14Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
15Sakajxon mi kudris sur mian korpon, Kaj en polvo mi kasxis mian kornon.
15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
16Mia vizagxo sxvelis de plorado, Kaj sur miaj palpebroj estas morta ombro;
16Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17Kvankam ne trovigxas perfortajxo en miaj manoj, Kaj mia pregxo estas pura.
17kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
18Ho tero, ne kovru mian sangon, Kaj mia kriado ne trovu haltejon.
18Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19Vidu, en la cxielo estas mia atestanto, Kaj mia konanto estas en la altaj sferoj.
19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
20Parolistoj estas por mi miaj amikoj; Sed mia okulo larmas al Dio,
20Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
21Ke Li decidu inter homo kaj Dio, Inter homo kaj lia amiko.
21et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
22CXar la nombro de la jaroj pasos, Kaj mi iros sur vojon nereveneblan.
22Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.