1Mia spirito senfortigxis, miaj tagoj mallongigxis, Tomboj estas antaux mi.
1Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.
2Mokado min cxirkauxas; En aflikto pro tio restas mia okulo.
2Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
3Estu Vi mem mia garantianto antaux Vi; Alie kiu donos la manon pro mi?
3Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
4CXar ilian koron Vi kovris kontraux prudento; Tial Vi ne donos al ili triumfon.
4Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
5Se iu fanfaronas antaux siaj amikoj pri sia parto, La okuloj de liaj infanoj konsumigxos.
5Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
6Li faris min proverbo por la popoloj; Kaj mi farigxis homo, al kiu oni kracxas en la vizagxon.
6Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
7Mia okulo mallumigxis de cxagreno, Kaj cxiuj miaj membroj farigxis kiel ombro.
7Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
8La justuloj eksentos teruron pro tio, Kaj la senkulpulo ekscitigxos kontraux la hipokritulo.
8Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
9Tamen la virtulo forte konservos sian vojon, Kaj la purmanulo pli firmigxos.
9Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
10Kaj kiom ajn vi cxiuj revenos, Mi ne trovos inter vi sagxulon.
10Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
11Miaj tagoj forpasis, pereis miaj intencoj, Kiujn havis mia koro.
11Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
12La nokton ili volas fari tago, La lumon alproksimigi al la mallumo.
12Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
13Se mi atendas, tamen SXeol estas mia domo, En la mallumo estas pretigita mia lito.
13Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
14Al la kavo mi diras:Vi estas mia patro; La vermojn mi nomas mia patrino kaj mia fratino.
14Ma hüüan hauale: 'Sa oled mu isa!' ja ussikestele: 'Mu ema ja õde!'
15Kion mi devas atendi? Kiu atentos mian esperon?
15Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
16En la profundon de SXeol gxi malsupreniros, Ni ambaux kune kusxos en la polvo.
16Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.'