1Voku do! cxu iu respondos al vi? Kaj al kiu el la sanktuloj vi vin turnos?
1Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
2Malsagxulon mortigas la kolero, Kaj sensenculon pereigas la incitigxemeco.
2Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.
3Mi vidis malsagxulon, kiu enradikigxis, Kaj mi malbenis subite lian logxejon.
3Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
4Malproksimaj de savo estos liaj filoj; Oni disbatos ilin cxe la pordego, Kaj neniu ilin savos.
4Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
5Lian rikoltajxon formangxos malsatulo, El inter la dornoj li gxin prenos, Kaj soifantoj englutos lian havajxon.
5Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.
6Ne el la polvo eliras malpiajxo, Kaj ne el la tero elkreskas malbonago.
6Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,
7Sed homo naskigxas por suferoj, Kiel birdoj por flugado supren.
7vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
8Sed mi min turnus al Dio, Kaj al Li mi transdonus mian aferon;
8Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,
9Al Tiu, kiu faras grandajxojn, kiujn neniu povas esplori, Mirindajxojn, kiujn neniu povas kalkuli;
9kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
10Kiu donas pluvon sur la teron Kaj sendas akvon sur la kampojn,
10kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
11Por starigi malaltulojn alte, Ke la afliktitoj levigxu savite.
11et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
12Li detruas la intencojn de ruzuloj, Ke iliaj manoj ne plenumas sian entreprenon.
12kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
13Li kaptas la sagxulojn per ilia ruzajxo; Kaj la decido de maliculoj farigxas senvalora.
13kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
14En la tago ili renkontas mallumon, Kaj en tagmezo ili palpas, kiel en nokto.
14et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
15Li savas kontraux glavo, Kontraux la busxo kaj mano de potenculo Li savas malricxulon.
15Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
16Al la senhavulo aperas espero, Kaj la malboneco fermas sian busxon.
16et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
17Felicxa estas la homo, kiun punas Dio; Kaj la moralinstruon de la Plejpotenculo ne malsxatu;
17Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
18CXar Li vundas, sed ankaux bandagxas; Li batas, sed Liaj manoj ankaux resanigas.
18Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
19En ses malfelicxoj Li vin savos; En la sepa ne tusxos vin la malbono.
19Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
20En tempo de malsato Li savos vin de la morto, Kaj en milito el la mano de glavo.
20Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
21Kontraux la vipo de lango vi estos kasxita; Kaj vi ne timos ruinigon, kiam gxi venos.
21Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
22Dum ruinigo kaj malsato vi ridos; Kaj la bestojn de la tero vi ne timos;
22Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.
23CXar kun la sxtonoj de la kampo vi havos interligon, Kaj la bestoj de la kampo havos pacon kun vi.
23Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.
24Kaj vi ekscios, ke paco estas en via tendo; Vi esploros vian logxejon, kaj nenio mankos.
24Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.
25Kaj vi ekscios, ke grandnombra estas via idaro Kaj via naskitaro estas kiel la herbo de la tero.
25Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
26En maljuneco vi iros en la tombon, Kiel envenas garbaro en sia tempo.
26Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
27Vidu, ni tion esploris, kaj tiel gxi estas; Atentu tion, kaj sciu tion.
27Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!'