1Mia filo! se vi garantiis por via proksimulo Kaj donis vian manon por aliulo,
1Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks,
2Tiam vi enretigxis per la vortoj de via busxo, Kaptigxis per la vortoj de via busxo.
2kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud,
3Tiam, mia filo, agu tiel kaj savigxu, CXar vi falis en la mano de via proksimulo: Iru, vigligxu, kaj petegu vian proksimulon;
3siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, alanda ennast ja anu oma ligimest!
4Ne lasu viajn okulojn dormi Kaj viajn palpebrojn dormeti;
4Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele!
5Savu vin, kiel gazelo, el la mano, Kaj kiel birdo el la mano de la birdokaptisto.
5Päästa end gasellina lõksu eest või otsekui lind püüdja käest!
6Iru al la formiko, vi maldiligentulo; Rigardu gxian agadon, kaj sagxigxu.
6Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!
7Kvankam gxi ne havas estron, Nek kontrolanton, nek reganton,
7Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat,
8GXi pretigas en la somero sian panon, GXi kolektas dum la rikolto sian mangxon.
8valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.
9GXis kiam, maldiligentulo, vi kusxos? Kiam vi levigxos de via dormo?
9Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?
10Iom da dormo, iom da dormeto, Iom da kunmeto de la manoj por kusxado;
10Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,
11Kaj venos via malricxeco kiel rabisto, Kaj via senhaveco kiel viro armita.
11siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.
12Homo sentauxga, homo malbonfarema, Iras kun busxo malica,
12Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib, vale suus,
13Donas signojn per la okuloj, aludas per siaj piedoj, Komprenigas per siaj fingroj;
13pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega,
14Perverseco estas en lia koro, li intencas malbonon; En cxiu tempo li semas malpacon.
14tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta külvab alati riidu.
15Tial subite venos lia pereo; Li estos rompita subite, kaj neniu lin sanigos.
15Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole.
16Jen estas ses aferoj, kiujn la Eternulo malamas, Kaj sep, kiujn Li abomenegas.
16Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on tema hingele jäledad:
17Arogantaj okuloj, mensogema lango, Kaj manoj, kiuj versxas senkulpan sangon,
17ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd,
18Koro, kiu preparas malbonfarajn intencojn, Piedoj, kiuj rapidas kuri al malbono,
18süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole,
19Falsa atestanto, kiu elspiras mensogojn; Kaj tiu, kiu semas malpacon inter fratoj.
19valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.
20Konservu, mia filo, la ordonon de via patro, Kaj ne forjxetu la instruon de via patrino.
20Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!
21Ligu ilin por cxiam al via koro, Volvu ilin sur vian kolon.
21Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!
22Kiam vi iros, ili gvidos vin; Kiam vi kusxigxos, ili vin gardos; Kaj kiam vi vekigxos, ili parolos kun vi.
22Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!
23CXar moralordono estas lumingo, kaj instruo estas lumo, Kaj edifaj predikoj estas vojo de vivo,
23Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
24Por gardi vin kontraux malbona virino, Kontraux glata lango de fremdulino.
24et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.
25Ne deziregu en via koro sxian belecon, Kaj ne kaptigxu per sxiaj palpebroj.
25Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!
26CXar la kosto de publikulino estas nur unu pano; Sed fremda edzino forkaptas la grandvaloran animon.
26Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.
27CXu iu povas teni fajron en sia sino tiel, Ke liaj vestoj ne brulu?
27Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?
28CXu iu povas marsxi sur ardantaj karboj, Ne bruligante siajn piedojn?
28Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?
29Tiel ankaux estas kun tiu, kiu venas al la edzino de sia proksimulo; Neniu, kiu sxin ektusxas, restas sen puno.
29Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!
30Oni ne faras grandan honton al sxtelanto, Se li sxtelas por sin satigi, kiam li malsatas;
30Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?
31Kaj kiam oni lin kaptas, li pagas sepoble; La tutan havon de sia domo li fordonas.
31Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.
32Sed kiu adultas kun virino, tiu estas sensagxa; Tiu, kiu faras tion, pereigas sian animon;
32Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.
33Batojn kaj malhonoron li ricevas, Kaj lia honto ne elvisxigxas;
33Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.
34CXar furiozas la jxaluzo de la edzo; Kaj li ne indulgas en la tempo de la vengxo.
34Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.
35Li rigardas nenian kompenson, Kaj li ne akceptas, se vi volas ecx multe donaci.
35Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.