1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
1Mennesket, født af en Kvinde, hans Liv er stakket, han mættes af Uro;
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
2han spirer som Blomsten og visner, flyr som Skyggen, står ikke fast.
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
3Og på ham vil du rette dit Øje, ham vil du stævne for Retten!
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
4Ja, kunde der komme en ren af en uren! Nej, end ikke een!
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
5Når hans Dages Tal er fastsat, hans Måneder talt hos dig, og du har sat ham en uoverskridelig Grænse,
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
6tag så dit Øje fra ham, lad ham i Fred, at han kan nyde sin Dag som en Daglejer!
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
7Thi for et Træ er der Håb: Fældes det, skyder det atter, det fattes ej nye Skud;
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
8ældes end Roden i Jorden, dør end Stubben i Mulde:
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
9lugter det Vand, får det nye Skud, skyder Grene som nyplantet Træ;
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
10men dør en Mand, er det ude med ham, udånder Mennesket, hvor er han da?
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
11Som Vand løber ud af Søen og Floden svinder og tørres,
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
12så lægger Manden sig, rejser sig ikke, vågner ikke, før Himlen forgår, aldrig vækkes han af sin Søvn.
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
13Tag dog og gem mig i Dødens Rige, skjul mig, indtil din Vrede er ovre, sæt mig en Frist og kom mig i Hu!
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
14Om Manden dog døde for atter at leve! Da vented jeg rolig al Stridens Tid, indtil min Afløsning kom;
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
15du skulde kalde - og jeg skulde svare længes imod dine Hænders Værk!
16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
16Derimod tæller du nu mine Skridt, du tilgiver ikke min Synd,
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
17forseglet ligger min Brøde i Posen, og over min Skyld har du lukket til.
18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
18Nej, ligesom Bjerget skrider og falder, som Klippen rokkes fra Grunden,
19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
19som Vandet udhuler Sten og Plaskregn bortskyller Jord, så har du udslukt Menneskets Håb.
20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
20For evigt slår du ham ned, han går bort, skamskænder hans Ansigt og lader ham fare.
21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
21Hans Sønner hædres, han ved det ikke, de synker i Ringhed, han mærker det ikke;
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'
22ikkun hans eget Kød volder Smerte, ikkun hans egen Sjæl volder Sorg.