1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
1Ved Babels Floder, der sad vi og græd, når Zion randt os i hu.
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
2Vi hængte vore Harper i Landets Pile.
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
3Thi de, der havde bortført os, bad os synge, vore Bødler bad os være glade: "Syng os af Zions Sange!"
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
4Hvor kan vi synge HERRENs Sange på fremmed Grund?
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
5Jerusalem, glemmer jeg dig, da visne min højre!
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
6Min Tunge hænge ved Ganen, om ikke jeg ihukommer dig, om ikke jeg sætter Jerusalem over min højeste Glæde!
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
7HERRE, ihukom Edoms Sønner for Jerusalems Dag, at de råbte: "Nedbryd, nedbryd lige til Grunden!"
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
8Du Babels Datter, du Ødelægger! Salig den, der gengælder dig, hvad du gjorde imod os!
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.
9Salig den, der griber dine spæde og knuser dem mod Klippen!