¹Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!

¹(Af David.) HERRE, træt med dem, der trætter med mig, strid imod dem, der strider mod mig,

²Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!

²grib dit Skjold og dit Værge, rejs dig og hjælp mig,

³Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'

³tag Spyd og Økse frem mod dem, der forfølger mig, sig til min Sjæl: "Jeg er din Frelse!"

⁴Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!

⁴Lad dem beskæmmes og blues, som vil mig til Livs, og de, der ønsker mig ondt, lad dem rødmende vige,

⁵Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!

⁵de blive som Avner for Vinden, og HERRENs Engel nedstøde dem,

⁶Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!

⁶deres Vej blive mørk og glat, og HERRENs Engel forfølge dem!

⁷Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.

⁷Thi uden Grund har de sat deres Garn for mig, gravet min Sjæl en Grav.

⁸Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!

⁸Lad Undergang uventet ramme ham, lad Garnet, han satte, hilde ham selv, lad ham falde i Graven.

⁹Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!

⁹Min Sjæl skal juble i HERREN, glædes ved hans Frelse,

¹⁰Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'

¹⁰alle mine Ledemod sige: "HERRE, hvo er som du, du, som frelser den arme fra hans Overmand, den arme og fattige fra Røveren!"

¹¹Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.

¹¹Falske Vidner står frem, de spørger mig om, hvad jeg ej kender til;

¹²Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.

¹²de lønner mig godt med ondt, min Sjæl er forladt.

¹³Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!

¹³Da de var syge, gik jeg i Sæk, med Faste spæged jeg mig, jeg bad med sænket Hoved,

¹⁴Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.

¹⁴som var det en Ven eller Broder; jeg gik, som sørged jeg over min Moder, knuget af Sorg.

¹⁵Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;

¹⁵Men nu jeg vakler, glæder de sig, de stimler sammen, Uslinger, fremmede for mig, stimler sammen imod mig, håner mig uden Ophør;

¹⁶nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.

¹⁶for min Venlighed dænger de mig med Hån, de skærer Tænder imod mig.

¹⁷Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!

¹⁷Herre, hvor længe vil du se til? Frels dog min Sjæl fra deres Brøl, min eneste fra Løver.

¹⁸Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.

¹⁸Jeg vil takke dig i en stor Forsamling, love dig blandt mange Folk.

¹⁹Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!

¹⁹Lad ej dem, som med Urette er mine Fjender, glæde sig over mig, lad ej dem, som hader mig uden Grund, sende spotske Blikke!

²⁰Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.

²⁰Thi de taler ej Fred mod de stille i Landet udtænker de Svig;

²¹Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'

²¹de spærrer Munden op imod mig og siger: "Ha, ha! Vi så det med egne Øjne!"

²²Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!

²²Du så det, HERRE, vær ikke tavs, Herre, hold dig ej borte fra mig;

²³Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!

²³rejs dig, vågn op for min Ret, for min Sag, min Gud og Herre,

²⁴Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!

²⁴døm mig efter din Retfærd HERRE, min Gud, lad dem ikke glæde sig over mig

²⁵Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'

²⁵Og sige i Hjertet: "Ha! som vi ønsked!" lad dem ikke sige: "Vi slugte ham!"

²⁶Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!

²⁶Til Skam og Skændsel blive enhver, hvem min Ulykke glæder; lad dem, der hovmoder sig over mig, hyldes i Spot og Spe.

²⁷Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'

²⁷Men de, der vil min Ret, lad dem juble og glæde sig, stadigen sige: "Lovet være HERREN, som under sin Tjener Fred!"

²⁸Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!

²⁸Min Tunge skal forkynde din Retfærd, Dagen igennem din Pris.