1Laulujuhatajale: viisil 'Ära hävita!'; Taaveti mõistulaul ajast, kui Saul läkitas mehed varitsema tema maja ja teda surmama.
1(Til sangmesteren. Al-tasjhet. Af David. En miktam, da Saul sendte folk, som skulle vogte huset for at dræbe ham.) Fri mig fra mine Fjender, min Gud, bjærg mig fra dem, der rejser sig mod mig;
2Tõmba mind ära mu vaenlaste käest, mu Jumal! Kaitse mind nende eest, kes mulle kallale tungivad!
2fri mig fra Udådsmænd, frels mig fra blodstænkte Mænd!
3Kisu mind ära nende käest, kes teevad nurjatust, ja päästa mind verevalajate käest!
3Thi se, de lurer efter min Sjæl, stærke Mænd stimler sammen imod mig, uden at jeg har Skyld eller Brøde.
4Sest vaata, nad varitsevad mu hinge. Võimsad kipuvad mu kallale. Ometi pole mul üleastumisi ega patusüüd, oh Issand!
4Uden at jeg har forbrudt mig, HERRE, stormer de frem og stiller sig op. Vågn op og kom mig i Møde, se til!
5Ilma et ma oleksin paha teinud, jooksevad nad kokku ning valmistuvad. Virgu mulle vastu tulema ja vaata!
5Du er jo HERREN, Hærskarers Gud, Israels Gud. Vågn op og hjemsøg alle Folkene, skån ej een af de troløse Niddinger! - Sela.
6Ja sina, Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, ärka üles nuhtlema kõiki paganaid! Ära heida armu nurjatuile reetjaile! Sela.
6Ved Aften kommer de tilbage, hyler som Hunde og stryger gennem Byen!
7Nad tulevad igal õhtul uuesti, uluvad nagu koerad ja käivad mööda linna.
7Se, deres Mund løber over, på deres Læber er Sværd, thi: "Hvem skulde høre det?"
8Vaata, nad ajavad kurja välja oma suust, mõõgad on nende huultes, sest nad arvavad: 'Kes seda kuuleb?'
8Men du, o HERRE, du ler ad dem, du spotter alle Folk,
9Aga sina, Issand, naerad neid, sa pilkad kõiki paganaid.
9dig vil jeg lovsynge, du, min Styrke, thi Gud er mit Værn;
10Mu jõud, ma tahan hoida sinu poole, sest Jumal on mu kindel varjupaik.
10med Nåde kommer min Gud mig i Møde, Gud lader mig se mine Fjender med Fryd!
11Mu helduse Jumal tuleb mulle vastu, Jumal lubab mind parastada mu varitsejaid.
11Slå dem ikke ihjel, at ikke mit Folk skal glemme, gør dem hjemløse med din Vælde og styrt dem,
12Ära tapa neid, et mu rahvas ei unustaks seda! Pilluta nad laiali oma vägevuse sunnil ja tõuka nad maha, Issand, meie kilp!
12giv dem hen, o Herre, i Mundens Synd, i Læbernes Ord, og lad dem hildes i deres Hovmod for de Eder og Løgne, de siger;
13Nende suupatu pärast, nende huulte kõne pärast jäägu nad kinni oma kõrkuses ning sajatamise ja vale pärast, mida nad räägivad!
13udryd dem i Vrede, gør Ende på dem, så man kan kende til Jordens Ender, at Gud er Hersker i Jakob! - Sela.
14Lõpeta nad ära vihaleegiga; lõpeta nad, et neid ei oleks ja et nad tunneksid Jumala olevat valitseja Jaakobis maailma otsani! Sela.
14Ved Aften kommer de tilbage, hyler som Hunde og stryger gennem Byen,
15Siis nad tulgu õhtul uuesti ja ulugu nagu koerad ja käigu mööda linna!
15vanker rundt efter Føde og knurrer, når de ikke mættes.
16Hulkugu nad ümber, otsides toitu, ja kui nad jäävad söömata, urisegu pealegi!
16Men jeg, jeg vil synge om din Styrke, juble hver Morgen over din Nåde; thi du blev mig et Værn, en Tilflugt på Nødens Dag.
17Aga mina laulan sinu vägevusest ja hõiskan hommikul sinu heldusest; sest sa oled mulle kindlaks kaitsjaks, pelgupaigaks mu kitsikuse päeval.
17Dig vil jeg lovsynge, du, min Styrke, thi Gud er mit Værn, min nådige Gud.
18Mu jõud, sinule ma mängin lauldes kiitust; sest Jumal on mu kindel varjupaik, mu helde Jumal!