1Laulujuhatajale: keelpillil mängida kaheksandal helil; Taaveti laul.
1(Til sangmesteren. Med strengespil. Efter den ottende. En salme af David.) HERRE, revs mig ej i din Vrede, tugt mig ej i din Harme,
2Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
2vær mig nådig Herre, jeg sygner hen, mine Ledmod skælver, læg mig, Herre!
3Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud!
3Såre skælver min Sjæl; o HERRE, hvor længe endnu?
4Mu hing on väga jahmunud. Aga sina, Issand, kui kaua veel?
4Vend tilbage, HERRE, og frels min Sjæl, hjælp mig dog for din Miskundheds Skyld!
5Pöördu, Issand, minu poole, vabasta mu hing, päästa mind oma helduse pärast!
5Thi i Døden kommes du ikke i Hu, i Dødsriget hvo vil takke dig der?
6Sest surmas ei meenutata sind. Kes surmavallas tänab sind?
6Jeg er så træt af at sukke; jeg væder hver Nat mit Leje, bader med Tårer min Seng;
7Ma olen väsinud oma ohkamisest, kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan oma silmaveega oma sängi.
7mit Øje hentæres af Sorg, sløves for alle mine Fjenders Skyld.
8Mu silmad on vajunud auku meelekibedusest, nad on läinud vanaks kõigi mu vastaste pärast.
8Vig fra mig, alle I Udådsmænd, thi HERREN har hørt min Gråd,
9Minge minust eemale kõik, kes teete nurjatust, sest Issand kuuleb mu nutuhäält!
9HERREN har hørt min Tryglen, min Bøn tager HERREN imod.
10Issand kuuleb mu anumist, Issand võtab vastu mu palve.
10Beskæmmes skal alle mine Fjender og såre forfærdes, brat skal de vige med Skam.
11Kõik mu vaenlased jäävad häbisse ja kohkuvad hirmsasti, nad pöörduvad tagasi ja järsku nad satuvad häbisse.