¹Laulujuhatajale: viisil 'Sure poja eest!'; Taaveti laul.

¹(Til sangmesteren. Al-mut-labben. En Salme af David.) Jeg vil takke HERREN af hele mit Hjerte, kundgøre alle dine Undere,

²Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.

²glæde og fryde mig i dig, lovsynge dit Navn, du Højeste,

³Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!

³fordi mine Fjender veg, faldt og forgik for dit Åsyn.

⁴Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.

⁴Thi du hævded min Ret og min Sag, du sad på Tronen som Retfærds Dommer.

⁵Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;

⁵Du trued ad Folkene, rydded de gudløse ud, deres Navn har du slettet for evigt.

⁶sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.

⁶Fjenden er borte, lagt øde for stedse, du omstyrted Byer, de mindes ej mer.

⁷Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt, ja linnadel, mis sa oled laiali rebinud, on nimedki hävinud koos nendega.

⁷Men HERREN troner evindelig, han rejste sin Trone til Dom,

⁸Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks.

⁸skal dømme Verden med Retfærd, fælde Dom over Folkefærd med Ret.

⁹Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil.

⁹HERREN blev de fortryktes Tilflugt, en Tilflugt i Trængselstider;

¹⁰Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal.

¹⁰og de stoler på dig, de, som kender dit Navn, thi du svigted ej dem, der søgte dig, HERRE.

¹¹Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!

¹¹Lovsyng HERREN, der bor på Zion, kundgør blandt Folkene, hvad han har gjort!

¹²Laulge kiitust Issandale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!

¹²Thi han, der hævner Blodskyld, kom dem i Hu, han glemte ikke de armes Råb:

¹³Sest veresüü kättemaksjana tuletab ta neid meelde; ta ei unusta hädaliste kisendamist.

¹³"HERRE, vær nådig, se, hvad jeg lider af Avindsmænd, du, som løfter mig op fra Dødens Porte,

¹⁴Ole mulle armuline, Issand! Vaata mu viletsust, mis tuleb mu vihameestelt, sina, kes mind ülendad surma väravaist,

¹⁴at jeg kan kundgøre al din Pris, juble over din Frelse i Zions Datters Porte!"

¹⁵et ma jutustaksin kõike su kiiduväärilisust Siioni tütre väravais ja ilutseksin su abist!

¹⁵Folkene sank i Graven, de grov, deres Fod blev hildet i Garnet, de satte.

¹⁶Paganad on vajunud auku, mille nad on teinud; võrku, mille nad salajasse on seadnud, on takerdunud nende jalg.

¹⁶HERREN blev åbenbar, holdt Dom, den gudløse hildedes i sine Hænders Gerning. - Higgajon Sela.

¹⁷Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud; oma kätetöö püünisesse jääb kinni õel. Vahemäng. Sela.

¹⁷Til Dødsriget skal de gudløse fare, alle Folk, der ej kommer Gud i Hu.

¹⁸Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!

¹⁸Thi den fattige glemmes ikke for evigt, ej skuffes evindelig ydmyges Håb.

¹⁹Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.

¹⁹Rejs dig, HERRE, lad ikke Mennesker få Magten, lad Folkene dømmes for dit Åsyn;

²⁰Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees!

²⁰HERRE, slå dem med Rædsel, lad Folkene kende, at de er Mennesker! - Sela.

²¹Issand, aja neile hirm peale! Tundku paganad endid olevat ainult inimesed! Sela.