¹Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:

¹And Zophar the Naamathite answered and said,

²'Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?

²Should not the multitude of words be answered? and should a man of much talk be justified?

³Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?

³Should thy fictions make men hold their peace? and shouldest thou mock, and no one make [thee] ashamed?

⁴Sest sa ütled: 'Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas.'

⁴For thou sayest, My doctrine is pure, and I am clean in thine eyes.

⁵Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu

⁵But oh that +God would speak, and open his lips against thee;

⁶ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.

⁶And that he would shew thee the secrets of wisdom, how that they are the double of what is realised; and know that +God passeth by [much] of thine iniquity!

⁷Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?

⁷Canst thou by searching find out +God? canst thou find out the Almighty to perfection?

⁸Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?

⁸[It is as] the heights of heaven; what wilt thou do? deeper than Sheol; what canst thou know?

⁹Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.

⁹The measure thereof is longer than the earth, and broader than the sea.

¹⁰Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?

¹⁰If he pass by, and shut up, and call to judgment, who can hinder him?

¹¹Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,

¹¹For he knoweth vain men, and seeth wickedness when [man] doth not consider it;

¹²et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.

¹²Yet a senseless man will make bold, though man be born [like] the foal of a wild ass.

¹³Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -

¹³If thou prepare thy heart and stretch out thy hands toward him,

¹⁴kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,

¹⁴If thou put far away the iniquity which is in thy hand, and let not wrong dwell in thy tents;

¹⁵siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.

¹⁵Surely then shalt thou lift up thy face without spot, and thou shalt be stedfast and shalt not fear:

¹⁶Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.

¹⁶For thou shalt forget misery; as waters that are passed away shalt thou remember it;

¹⁷Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.

¹⁷And life shall arise brighter than noonday; though thou be enshrouded in darkness, thou shalt be as the morning,

¹⁸Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.

¹⁸And thou shalt have confidence, because there shall be hope; and having searched about [thee], thou shalt take rest in safety.

¹⁹Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.

¹⁹Yea, thou shalt lie down, and none shall make thee afraid; and many shall seek thy favour.

²⁰Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine.'

²⁰But the eyes of the wicked shall fail, and [all] refuge shall vanish from them, and their hope [shall be] the breathing out of life.