¹Aga Iiob rääkis ja ütles:

¹And Job answered and said,

²'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.

²I have heard many such things: grievous comforters are ye all.

³Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?

³Shall words of wind have an end? or what provoketh thee that thou answerest?

⁴Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.

⁴I also could speak as ye: if your soul were in my soul's stead, I could join together words against you, and shake my head at you;

⁵Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.

⁵[But] I would encourage you with my mouth, and the solace of my lips should assuage [your pain].

⁶Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?

⁶If I speak, my pain is not assuaged; and if I forbear, what am I eased?

⁷Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.

⁷But now he hath made me weary; ... thou hast made desolate all my family;

⁸Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.

⁸Thou hast shrivelled me up! it is become a witness; and my leanness riseth up against me, it beareth witness to my face.

⁹Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.

⁹His anger teareth and pursueth me; he gnasheth with his teeth against me; [as] mine adversary he sharpeneth his eyes at me.

¹⁰Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.

¹⁰They gape upon me with their mouth; they smite my cheeks reproachfully; they range themselves together against me.

¹¹Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.

¹¹ùGod hath delivered me over to the iniquitous man, and hurled me into the hands of the wicked.

¹²Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,

¹²I was at rest, but he hath shattered me; he hath taken me by the neck and shaken me to pieces, and set me up for his mark.

¹³ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.

¹³His arrows encompass me round about, he cleaveth my reins asunder and doth not spare; he poureth out my gall upon the ground.

¹⁴Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.

¹⁴He breaketh me with breach upon breach; he runneth upon me like a mighty man.

¹⁵Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.

¹⁵I have sewed sackcloth upon my skin, and rolled my horn in the dust.

¹⁶Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,

¹⁶My face is red with weeping, and on my eyelids is the shadow of death;

¹⁷kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.

¹⁷Although there is no violence in my hands, and my prayer is pure.

¹⁸Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!

¹⁸O earth, cover not my blood, and let there be no place for my cry!

¹⁹Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.

¹⁹Even now, behold, my Witness is in the heavens, and he that voucheth for me is in the heights.

²⁰Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,

²⁰My friends are my mockers; mine eye poureth out tears unto +God.

²¹et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.

²¹Oh that there were arbitration for a man with +God, as a son of man for his friend!

²²Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.

²²For years [few] in number shall pass, -- and I shall go the way [whence] I shall not return.