¹Siis vastas Iiob ja ütles:

¹And Job answered and said,

²'Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.

²Oh that my grief were thoroughly weighed, and all my calamity laid in the balances!

³Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.

³For now it would be heavier than the sand of the seas; therefore my words are vehement.

⁴Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.

⁴For the arrows of the Almighty are within me, their poison drinketh up my spirit: the terrors of +God are arrayed against me.

⁵Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?

⁵Doth the wild ass bray by the grass? loweth an ox over his fodder?

⁶Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?

⁶Shall that which is insipid be eaten without salt? Is there any taste in the white of an egg?

⁷Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.

⁷What my soul refuseth to touch, that is as my loathsome food.

⁸Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!

⁸Oh that I might have my request, and that +God would grant my desire!

⁹Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,

⁹And that it would please +God to crush me, that he would let loose his hand and cut me off!

¹⁰siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.

¹⁰Then should I yet have comfort; and in the pain which spareth not I would rejoice that I have not denied the words of the Holy One.

¹¹Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?

¹¹What is my strength, that I should hope? and what is mine end, that I should have patience?

¹²Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?

¹²Is my strength the strength of stones? is my flesh of brass?

¹³Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.

¹³Is it not that there is no help in me, and soundness is driven away from me?

¹⁴Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.

¹⁴For him that is fainting kindness [is meet] from his friend; or he forsaketh the fear of the Almighty.

¹⁵Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,

¹⁵My brethren have dealt deceitfully as a stream, as the channel of streams which pass away,

¹⁶mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;

¹⁶Which are turbid by reason of the ice, in which the snow hideth itself:

¹⁷veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.

¹⁷At the time they diminish, they are dried up; when heat affecteth them, they vanish from their place:

¹⁸Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.

¹⁸They wind about in the paths of their course, they go off into the waste and perish.

¹⁹Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:

¹⁹The caravans of Tema looked, the companies of Sheba counted on them:

²⁰oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.

²⁰They are ashamed at their hope; they come thither, and are confounded.

²¹Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.

²¹So now ye are nothing; ye see a terrible object and are afraid.

²²Kas ma olen öelnud: 'Andke mulle kingitusi!' või: 'Makske oma varandusest minu eest,

²²Did I say, Bring unto me, and make me a present from your substance?

²³päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!'?

²³Or, rescue me from the hand of the oppressor, and redeem me from the hand of the violent?

²⁴Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!

²⁴Teach me, and I will hold my tongue; and cause me to understand wherein I have erred.

²⁵Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?

²⁵How forcible are right words! but what doth your upbraiding reprove?

²⁶On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?

²⁶Do ye imagine to reprove words? The speeches of one that is desperate are indeed for the wind.

²⁷Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.

²⁷Yea, ye overwhelm the fatherless, and dig [a pit] for your friend.

²⁸Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!

²⁸Now therefore if ye will, look upon me; and it shall be to your face if I lie.

²⁹Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!

²⁹Return, I pray you, let there be no wrong; yea, return again, my righteousness shall be in it.

³⁰Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?

³⁰Is there wrong in my tongue? cannot my taste discern mischievous things?