¹Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?

¹Hath not man a life of labour upon earth? and are not his days like the days of a hireling?

²Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,

²As a bondman earnestly desireth the shadow, and a hireling expecteth his wages,

³nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.

³So am I made to possess months of vanity, and wearisome nights are appointed to me.

⁴Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.

⁴If I lie down, I say, When shall I rise up, and the darkness be gone? and I am full of tossings until the dawn.

⁵Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.

⁵My flesh is clothed with worms and clods of dust; my skin is broken, and suppurates.

⁶Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.

⁶My days are swifter than a weaver's shuttle, and are spent without hope.

⁷Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.

⁷Remember thou that my life is wind; mine eye shall no more see good.

⁸Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.

⁸The eye of him that hath seen me shall behold me no [more]: thine eyes are upon me, and I am not.

⁹Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

⁹The cloud consumeth and vanisheth away; so he that goeth down to Sheol shall not come up.

¹⁰Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.

¹⁰He shall return no more to his house, neither shall his place know him again.

¹¹Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.

¹¹Therefore I will not restrain my mouth: I will speak in the anguish of my spirit; I will complain in the bitterness of my soul.

¹²Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?

¹²Am I a sea, or a sea-monster, that thou settest a watch over me?

¹³Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',

¹³When I say, My bed shall comfort me, my couch shall ease my complaint;

¹⁴siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

¹⁴Then thou scarest me with dreams, and terrifiest me through visions;

¹⁵nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!

¹⁵So that my soul chooseth strangling, death, rather than my bones.

¹⁶Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.

¹⁶I loathe it; I shall not live always: let me alone, for my days are a breath.

¹⁷Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,

¹⁷What is man, that thou makest much of him? and that thou settest thy heart upon him?

¹⁸vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?

¹⁸And that thou visitest him every morning, triest him every moment?

¹⁹Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?

¹⁹How long wilt thou not look away from me, nor let me alone till I swallow down my spittle?

²⁰Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

²⁰Have I sinned, what do I unto thee, thou Observer of men? Why hast thou set me as an object of assault for thee, so that I am become a burden to myself?

²¹Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'

²¹And why dost not thou forgive my transgression and take away mine iniquity? for now shall I lie down in the dust, and thou shalt seek me early, and I shall not be.