¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹And Job answered and said,

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

²Of a truth I know it is so; but how can man be just with ùGod?

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

³If he shall choose to strive with him, he cannot answer him one thing of a thousand.

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁴He is wise in heart and mighty in strength: who hath hardened himself against him, and had peace?

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁵Who removeth mountains, and they know it not, when he overturneth them in his anger;

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁶Who shaketh the earth out of its place, and the pillars thereof tremble;

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁷Who commandeth the sun, and it riseth not, and he sealeth up the stars;

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁸Who alone spreadeth out the heavens, and treadeth upon the high waves of the sea;

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

⁹Who maketh the Bear, Orion, and the Pleiades, and the chambers of the south;

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹⁰Who doeth great things past finding out, and wonders without number.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹¹Lo, he goeth by me, and I see [him] not; and he passeth along, and I perceive him not.

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹²Behold, he taketh away: who will hinder him? Who will say unto him, What doest thou?

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹³+God withdraweth not his anger; the proud helpers stoop under him:

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁴How much less shall I answer him, choose out my words [to strive] with him?

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁵Whom, though I were righteous, [yet] would I not answer; I would make supplication to my judge.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁶If I had called, and he had answered me, I would not believe that he hearkened to my voice, --

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁷He, who crusheth me with a tempest, and multiplieth my wounds without cause.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁸He suffereth me not to take my breath, for he filleth me with bitternesses.

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

¹⁹Be it a question of strength, lo, [he is] strong; and be it of judgment, who will set me a time?

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²⁰If I justified myself, mine own mouth would condemn me; were I perfect, he would prove me perverse.

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²¹Were I perfect, [yet] would I not know my soul: I would despise my life.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²²It is all one; therefore I said, he destroyeth the perfect and the wicked.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²³If the scourge kill suddenly, he mocketh at the trial of the innocent.

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁴The earth is given over into the hand of the wicked [man]; he covereth the faces of its judges. If not, who then is it?

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁵And my days are swifter than a runner: they flee away, they see no good.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁶They pass by like skiffs of reed; as an eagle that swoops upon the prey.

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁷If I say, I will forget my complaint, I will leave off my [sad] countenance, and brighten up,

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁸I am afraid of all my sorrows; I know that thou wilt not hold me innocent.

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

²⁹Be it that I am wicked, why then do I labour in vain?

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³⁰If I washed myself with snow-water, and cleansed my hands in purity,

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³¹Then wouldest thou plunge me in the ditch, and mine own clothes would abhor me.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³²For he is not a man, as I am, that I should answer him; that we should come together in judgment.

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³³There is not an umpire between us, who should lay his hand upon us both.

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁴Let him take his rod away from me, and let not his terror make me afraid,

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.

³⁵[Then] I will speak, and not fear him; but it is not so with me.