¹Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.

¹{A Song, a Psalm for the sons of Korah. To the chief Musician. Upon Mahalath Leannoth. An instruction. Of Heman the Ezrahite.} Jehovah, God of my salvation, I have cried by day [and] in the night before thee.

²Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.

²Let my prayer come before thee; incline thine ear unto my cry.

³Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!

³For my soul is full of troubles, and my life draweth nigh to Sheol.

⁴Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.

⁴I am reckoned with them that go down into the pit; I am as a man that hath no strength:

⁵Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!

⁵Prostrate among the dead, like the slain that lie in the grave; whom thou rememberest no more, and who are cut off from thy hand.

⁶Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.

⁶Thou hast laid me in the lowest pit, in dark places, in the deeps.

⁷Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.

⁷Thy fury lieth hard upon me, and thou hast afflicted [me] with all thy waves. Selah.

⁸Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.

⁸Thou hast put my familiar friends far from me; thou hast made me an abomination unto them: I am shut up, and I cannot come forth.

⁹Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.

⁹Mine eye consumeth by reason of affliction. Upon thee, Jehovah, have I called every day; I have stretched out my hands unto thee.

¹⁰Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.

¹⁰Wilt thou do wonders to the dead? shall the shades arise and praise thee? Selah.

¹¹Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.

¹¹Shall thy loving-kindness be declared in the grave? thy faithfulness in Destruction?

¹²Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?

¹²Shall thy wonders be known in the dark? and thy righteousness in the land of forgetfulness?

¹³Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?

¹³But as for me, Jehovah, I cry unto thee, and in the morning my prayer cometh before thee.

¹⁴Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.

¹⁴Why, O Jehovah, castest thou off my soul? [why] hidest thou thy face from me?

¹⁵Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?

¹⁵I am afflicted and expiring from my youth up; I suffer thy terrors, [and] I am distracted.

¹⁶Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.

¹⁶Thy fierce anger hath gone over me; thy terrors have brought me to nought:

¹⁷Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;

¹⁷They have surrounded me all the day like water; they have compassed me about together.

¹⁸need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.

¹⁸Lover and associate hast thou put far from me: my familiar friends are darkness.

¹⁹Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.