¹Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.

¹Ajalku sudah dekat, hampir putuslah napasku; hanyalah kuburan yang tinggal bagiku.

²Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.

²Orang menjadikan aku bahan ejekan; kulihat betapa mereka melontarkan sindiran.

³Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?

³Aku ini jujur, ya Allah. Percayalah padaku! Siapa lagi yang dapat menyokong perkataanku?

⁴Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.

⁴Kaututup hati mereka sehingga tak mengerti; jangan sampai mereka menundukkan aku kini.

⁵Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.

⁵Menurut pepatah, siapa mengadukan teman demi keuntungan, anak-anaknya sendiri akan menerima pembalasan.

⁶Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.

⁶Kini aku disindir dengan pepatah itu; mereka datang untuk meludahi mukaku.

⁷Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.

⁷Mataku kabur karena dukacita; seluruh tubuhku kurus merana.

⁸Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.

⁸Orang yang saleh, terkejut dan heran; orang yang tak bersalah, menganggap aku tidak bertuhan.

⁹Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.

⁹Orang yang baik dan yang tidak bersalah, makin yakin cara hidupnya berkenan kepada Allah.

¹⁰Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.

¹⁰Tapi seandainya kamu semua datang ke mari, tak seorang bijaksana pun yang akan kudapati.

¹¹Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.

¹¹Hari-hariku telah lalu, gagallah segala rencanaku; hilang pula semua cita-cita hatiku.

¹²Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.

¹²Tetapi sahabat-sahabatku berkata, 'Malam itu siang dan terang hampir tiba.' Namun aku tahu dalam hatiku bahwa tetap gelaplah keadaanku.

¹³Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.

¹³Hanya dunia mautlah yang kuharapkan, di sanalah aku akan tidur dalam kegelapan.

¹⁴Ma hüüan hauale: 'Sa oled mu isa!' ja ussikestele: 'Mu ema ja õde!'

¹⁴Kuburku kunamakan "Ayahku", dan cacing-cacing pemakan tubuhku kusebut "Ibu" dan "Saudara perempuanku".

¹⁵Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?

¹⁵Di manakah harapan bagiku; siapa melihat adanya bahagia untukku?

¹⁶Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.'

¹⁶Apabila aku turun ke dunia orang mati, aku tidak mempunyai harapan lagi."