¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹Tetapi Ayub menjawab, "Mengapa aku terus kamu kecam, dan kamu siksa dengan perkataan?

²'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?

²(19:1)

³Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.

³Berkali-kali kamu menghina aku, dan kamu aniaya aku tanpa rasa malu.

⁴Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.

⁴Seandainya salah perbuatanku, itu tidak merugikan kamu.

⁵Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,

⁵Kamu pikir dirimu lebih baik daripadaku; susahku kamu anggap bukti kesalahanku.

⁶siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.

⁶Ketahuilah bahwa aku sedang disiksa Allah, dan ditangkap dalam perangkap-Nya.

⁷Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.

⁷Aku meronta karena kekejaman-Nya itu, tetapi tidak seorang pun yang memperhatikan aku. "Di mana keadilan," teriakku, tetapi tak ada yang mendengar aku.

⁸Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.

⁸Allah menutup jalanku, aku tak dapat lewat, lorong-lorongku dibuat-Nya gelap pekat.

⁹Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.

⁹Ia merampas hartaku semua, dan nama baikku dirusakkan-Nya.

¹⁰Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.

¹⁰Ia menghantam aku dari segala jurusan, seperti orang mencabut akar dari tanaman, lalu membiarkannya merana dan layu, begitulah direnggut-Nya segala harapanku.

¹¹Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.

¹¹Murka Allah kepadaku menyala-nyala; aku dianggap-Nya sebagai musuh-Nya.

¹²Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.

¹²Pasukan-Nya menyerbu tanpa dapat dibendung; jalanku dihalangi, dan kemahku dikepung.

¹³Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.

¹³Sanak saudaraku dijauhkan-Nya daripadaku; aku menjadi orang asing bagi semua kenalanku.

¹⁴Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.

¹⁴Kaum kerabatku semua menjauhkan diri; teman-temanku tak ingat kepadaku lagi.

¹⁵Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.

¹⁵Hamba perempuanku lupa siapa aku, tuan mereka; dianggapnya aku orang yang belum dikenalnya.

¹⁶Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.

¹⁶Kupanggil hambaku, tapi ia tak menyahut, meskipun kubujuk dia dengan lembut.

¹⁷Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.

¹⁷Istriku muak mencium bau napasku, saudara kandungku tak sudi mendekatiku.

¹⁸Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.

¹⁸Aku dihina oleh anak-anak di jalan; jika aku berdiri, aku ditertawakan.

¹⁹Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.

¹⁹Melihat aku, teman karibku merasa ngeri; aku ditinggalkan mereka yang kukasihi.

²⁰Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.

²⁰Tubuhku tinggal kulit pembalut tulang; hampir saja aku mati dan nyawaku melayang.

²¹Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!

²¹Hai kawan-kawanku, kasihanilah aku, sebab tangan Allah memukul aku.

²²Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?

²²Allah terus menekan aku; mengapa kamu tiru Dia? Belum puaskah kamu menyiksa?

²³Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,

²³Ah, kiranya kata-kataku dicatat, sehingga akan selalu diingat;

²⁴raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!

²⁴kiranya dengan besi dipahat pada batu, supaya bertahan sepanjang waktu.

²⁵Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.

²⁵Aku tahu bahwa di surga ada Pembelaku; akhirnya Ia akan datang menolong aku.

²⁶Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,

²⁶Meskipun kulitku luka-luka dan pecah, tapi selama aku bertubuh, akan kupandang Allah.

²⁷teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.

²⁷Dengan mataku sendiri Dia akan kulihat, dan bagiku Dia menjadi sahabat. Hatiku hancur sebab kamu berkata,

²⁸Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',

²⁸'Bagaimana caranya kita mendakwanya?' Kamu mencari alasan untuk membuat perkara.

²⁹siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'

²⁹Tetapi, kini takutlah kepada pedang! Sebab Allah murka dan menghukum orang berdosa; maka tahulah kamu, bahwa ada Allah yang mengadili manusia."