¹Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.

¹Tetapi kini aku diejek oleh orang yang lebih muda. Dahulu ayah mereka kupandang terlalu hina untuk menjaga dombaku bersama anjing gembala.

²Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,

²Bagiku mereka tidak berguna karena sudah kehabisan tenaga.

³kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?

³Mereka lapar dan menderita sekali, sehingga makan akar kering di gurun yang sunyi.

⁴Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.

⁴Mereka mencabut belukar di padang belantara lalu memakan baik daun maupun akarnya.

⁵Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.

⁵Mereka diusir dengan tengking seperti orang mengusir maling.

⁶Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.

⁶Mereka tinggal di dalam gua-gua; lubang-lubang di dinding gunung menjadi rumah mereka.

⁷Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -

⁷Di rimba mereka meraung-raung seperti binatang, berkelompok di bawah semak belukar di hutan.

⁸jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.

⁸Mereka tak bernama dan tak berharga, orang-orang yang sudah dihalau dari negerinya.

⁹Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.

⁹Sekarang mereka datang dan aku ditertawakannya; bagi mereka, aku ini lelucon belaka.

¹⁰Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.

¹⁰Aku dipandang oleh mereka hina dan keji, bahkan mukaku mereka ludahi.

¹¹Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.

¹¹Karena Allah membuat aku lemah tidak berdaya, mereka melampiaskan amukan mereka.

¹²Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.

¹²Gerombolan itu menyerang aku dari depan, dan kejatuhanku mereka rencanakan.

¹³Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.

¹³Mereka memotong jalanku untuk membinasakan aku; tak seorang pun menghalangi ketika mereka menyerbu.

¹⁴Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.

¹⁴Bagaikan banjir mereka dobrak tembok pertahananku; beramai-ramai mereka datang menindih tubuhku.

¹⁵Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.

¹⁵Kedahsyatan meliputi diriku; bagaikan hembusan angin, harga diriku berlalu; bagaikan awan lewat, hilanglah kebahagiaanku.

¹⁶Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.

¹⁶Sekarang hampir matilah aku; tak ada keringanan bagi deritaku.

¹⁷Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.

¹⁷Pada waktu malam semua tulangku nyeri; rasa sakit yang menusuk tak kunjung berhenti.

¹⁸Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.

¹⁸Allah mencengkeram aku pada leher bajuku sehingga pakaianku menggelambir pada tubuhku.

¹⁹Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.

¹⁹Ke dalam lumpur aku dihempaskan-Nya, aku menjadi seperti sampah saja!

²⁰Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.

²⁰Aku berseru kepada-Mu, ya Allah, Kau tak memberi jawaban; bila aku berdoa, Kau tak memperhatikan.

²¹Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.

²¹Engkau berlaku kejam terhadapku, Kautindas aku dengan seluruh kekuatan-Mu.

²²Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.

²²Engkau membiarkan angin melayangkan aku; dalam angin ribut Kauombang-ambingkan diriku.

²³Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.

²³Aku tahu, Kaubawa aku kepada alam kematian, tempat semua yang hidup dikumpulkan.

²⁴Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?

²⁴Mengapa Kau menyerang orang yang celaka, yang tak dapat berbuat apa pun kecuali mohon iba?

²⁵Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?

²⁵Bukankah aku menangis bersama orang yang kesusahan, dan mengasihani orang yang berkekurangan?

²⁶Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.

²⁶Aku mengharapkan bahagia dan terang, tapi kesukaran dan kegelapanlah yang datang.

²⁷Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.

²⁷Aku terkoyak oleh duka dan nestapa; hari demi hari makin banyak yang kuderita.

²⁸Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.

²⁸Di dalam kelam, tanpa cahaya, aku berkeliaran; aku berdiri di muka umum, minta pertolongan.

²⁹Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.

²⁹Suaraku sedih penuh iba seperti tangis serigala dan burung unta.

³⁰Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.

³⁰Kulitku menjadi hitam; tubuhku terbakar oleh demam.

³¹Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.

³¹Dahulu kudengar musik gembira, kini hanya ratapan tangis belaka.