¹Kui Taaveti päevad liginesid surmale, siis andis ta oma pojale Saalomonile käsu, öeldes:

¹Nak ac câmc re laj David, quixbok laj Salomón riqßuin ut quixchakßrabi riqßuin li âtin aßin:

²'Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees!

²—Lâin câmc cue joß nak nequeßcam chixjunileb li cristian saß ruchichßochß. Cauhak taxak âchßôl ut tâyal taxak âkße chixbânunquil li us.

³Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud pidada, käies tema teedel, pidades tema määrusi, käske, seadlusi ja manitsusi, nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha kõike, mida sa teed, ja kõikjal, kuhu sa pöördud,

³Chabânu lâ taklanquil li xqßue li Kâcuaß lâ Dios. Tâbânu taxak li cßaßru naxye âcue. Bânu li cßaßru naraj aßan joß tzßîbanbil saß li chakßrab li quiqßueheß re laj Moisés. Tâbânu li cßaßru naraj li Kâcuaß re nak us tat-êlk riqßuin chixjunil li tâbânu yalak bar tatxic.

⁴et Issand võiks kinnitada oma sõna, mis ta minu kohta on rääkinud, öeldes: Kui su pojad hoiavad oma teed, käies minu ees ustavalt, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis - ütles tema - ei puudu sul mees Iisraeli aujärjel.

⁴Cui tatcuânk saß tîquilal chiru li Dios, li Dios tixbânu chixjunil li cßaßru quixyechißi cue. Aßan quixye cue, “Cui eb lâ cualal âcßajol teßcuânk saß tîquilal chicuu ut cui teßxbânu li cßaßru ninye chi anchaleb xchßôl ut chi anchaleb li râm, junelic eb lâ cualal âcßajol teßoc chokß xreyeb laj Israel.”

⁵Ja sina tead ka seda, mis Joab, Seruja poeg, on teinud minule, mis ta tegi kahele Iisraeli väepealikule, Abnerile, Neeri pojale, ja Amaasale, Jeteri pojale, ja kuidas ta tappis nad ning valas rahuajal sõjaverd, määrides sõjaverega oma vöö, mis tal oli puusadel, ja jalatsid, mis tal olid jalas.

⁵Lâat nacanau cßaßru quixbânu cue laj Joab lix yum lix Sarvia. Nacanau nak quixcamsiheb li cuib li queßtaklan saß xbêneb li soldados aj Israel. Quixcamsi laj Abner li ralal laj Ner ut quixcamsi ajcuiß laj Amasa li ralal laj Jeter. Incßaß yô li plêt nak quixcamsiheb re xqßuebal rêkaj li camsînc queßxbânu nak yô li plêt. Ut riqßuin li camsînc li quixbânu, quixqßue saß inbên lâin li mâc, usta aßan raj li cuan xmâc.

⁶Seepärast talita oma tarkust mööda ja ära lase teda hallipäisena rahuga hauda minna!

⁶Lâat cuan ânaßleb ut tânau cßaßru us tâbânu. Abanan, tento nak camsinbil laj Joab nak tâosokß.

⁷Aga gileadlase Barsillai poegadele tee head, et nad saaksid su lauas sööjate seltsi, sest nad tulid sel viisil mulle appi, kui ma põgenesin su venna Absalomi eest.

⁷Abanan tâbânu usilal reheb li ralal xcßajol laj Barzilai, Galaad xtenamit. Chaqßueheb chi cuaßac saß lâ mêx. Aßaneb li xeßtenkßan cue nak xinêlelic chiru laj Absalón lâ cuas.

⁸Ja vaata, su juures on Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, kes sajatas mind kibeda sajatusega sel päeval, kui ma läksin Mahanaimi; aga kui ta tuli alla Jordani äärde mulle vastu, siis vandusin ma temale Issanda juures ja ütlesin: Ma ei surma sind mõõgaga.

⁸Cuan âcuiqßuin laj Simei li ralal laj Gera. Aßan xcomoneb li ralal xcßajol laj Benjamín, Bahurim xtenamit. Laj Simei, aßan cßajoß nak quinixmajecua saß li cutan nak côin Mahanaim. Mokon chic cô chincßulbal saß li nimaß Jordán. Lâin xinye re saß xcßabaß li Kâcuaß nak incßaß tincamsi.

⁹Ent nüüd ära jäta teda karistamata, sest sa oled tark mees ja tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea verisena hauda!'

⁹Abanan, lâat incßaß tâcuy xmâc. Lâat cuan ânaßleb, ut tânau chanru tâbânu re nak camsinbil nak tâosokß, chan laj David.

¹⁰Siis Taavet läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna.

¹⁰Laj David quicam ut coxixtauheb lix xeßtônil yucuaß. Ut quimukeß Jerusalén saß lix tenamit.

¹¹Ja aega, mis Taavet valitses Iisraeli üle, oli nelikümmend aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat.

¹¹Laj David quicuan chokß rey caßcßâl chihab. Cuukub chihab quicuan chokß rey aran Hebrón ut oxlaju xcaßcßâl chihab quicuan chokß rey aran Jerusalén.

¹²Saalomon istus oma isa Taaveti aujärjele ja ta kuningavõim oli väga kindel.

¹²Chirix aßan, laj Salomón quicuan chokß rey chokß rêkaj laj David lix yucuaß. Xakxo saß xnaßaj lix cuanquil ut quiniman xcuanquil.

¹³Aga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juurde. Ja Batseba küsis: 'Kas tood rahu?' Ja ta vastas: 'Rahu.'

¹³Laj Adonías lix yum lix Haguit cô chirilbal lix Betsabé lix naß laj Salomón. Lix Betsabé quixye re: —¿Ma saß usilal xatchal chicuilbâl? chan. Ut laj Adonías quixye re: —Saß usilal xinchal châcuilbal, chan re.

¹⁴Siis ta ütles: 'Mul on sulle midagi rääkida.' Ja Batseba vastas: 'Räägi!'

¹⁴Ut laj Adonías quixye ajcuiß re: —Cuan cßaßru nacuaj xyebal âcue, chan. Lix Betsabé quixye re: —Ye cßaßru tâcuaj xyebal, chan.

¹⁵Ja ta rääkis: 'Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle Issandalt.

¹⁵Laj Adonías quixye re: —Lâat nacanau nak lâin raj xin-oc chokß rey. Chixjunileb li tenamit Israel xeßraj raj nak lâin xin-oc chokß rey. Abanan aß chic li cuîtzßin quixakabâc chokß rey xban nak joßcan quiraj li Kâcuaß saß xbên.

¹⁶Ja nüüd on mul üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind ära!' Ja Batseba vastas temale: 'Räägi!'

¹⁶Li cßaßru nacuaj xtzßâmanquil châcuu, aßan aßin. Usan cui tâbânu li cßaßru tintzßâma châcuu, chan. Ut lix Betsabé quixye re: —Ye cue cßaßru tâcuaj tinbânu, chan.

¹⁷Siis ta ütles: 'Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!'

¹⁷Ut laj Adonías quixye re: —Nintzßâma châcuu nak tat-âtinak riqßuin li rey Salomón xban nak aßan tixbânu li cßaßru tâtzßâma lâat. Tâye re nak tixqßue chokß cuixakil lix Abisag, Sunem xtenamit, chan.

¹⁸Ja Batseba vastas: 'Hea küll! Ma räägin su pärast kuningaga.'

¹⁸Ut lix Betsabé quixye re: —Us. Tinbânu li cßaßru xaye. Lâin tinâtinak riqßuin li rey saß âcßabaß lâat, chan.

¹⁹Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.

¹⁹Joßcan nak lix Betsabé cô chi âtinac riqßuin li rey Salomón saß xcßabaß laj Adonías. Li rey quixakli chixcßulbal lix naß ut quixxulub rib chiru. Chirix aßan quicßojla cuißchic saß lix cßojaribâl ut quixtakla xcßambal jun tem re nak lix naß tâchunlâk. Ut lix naß quichunla saß lix nim ukß.

²⁰Siis ta ütles: 'Mul on sinult paluda üksainus pisike palve, ära tõuka mind ära!' Ja kuningas ütles temale: 'Palu, mu ema, sest sind ma ei tõuka ära!'

²⁰Lix Betsabé quixye re: —Nacuaj xtzßâmanquil junak usilal châcuu. Usan cui tâbânu li cßaßru tintzßâma châcuu, chan. Li rey quixye re: —At innaß, ye cue cßaßru tâcuaj ut lâin tinbânu, chan.

²¹Ja Batseba ütles: 'Antagu suunemlanna Abisag naiseks su vennale Adonijale!'

²¹Lix Betsabé quixye re: —Nacuaj raj nak tâqßue lix Abisag, Sunem xtenamit, chok rixakil laj Adonías lâ cuas, chan.

²²Aga kuningas Saalomon vastas ja ütles oma emale: 'Mispärast sa palud Adonijale ainult suunemlannat Abisagi? Palu temale ka kuningriiki, sest ta on mu vanem vend, temale ja preester Ebjatarile ja Joabile, Seruja pojale!'

²²Li rey Salomón quixye: —¿Cßaßut nak tâcuaj lix Abisag chokß rixakil laj Adonías? Mâre yôcat ajcuiß xcßoxlanquil xpatzßbal cue nak tinqßue lin cuanquil re yal xban nak aßan li cuas. Ut laj Abiatar laj tij ut laj Joab lix yum lix Sarvia nequeßoquen chirix, chan.

²³Ja kuningas Saalomon vandus Issanda juures, öeldes: 'Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui Adonija ei ole seda rääkinud oma hinge hinnaga!

²³Ut li rey Salomón quixbânu li juramento saß xcßabaß li Dios ut quixye: —Aß taxak li Dios tinixqßue chixtojbal inmâc cui incßaß tinqßue chi câmc laj Adonías xban li cßaßru xtzßâma chicuu.

²⁴Ja nüüd, nii tõesti kui elab Issand, kes mind on kinnitanud ja pannud mu isa Taaveti aujärjele ja kes mulle on teinud koja, nagu ta lubas: Adonija tuleb täna surmata!'

²⁴Saß xcßabaß li yoßyôquil Dios li quixxakaban cue chokß rey chokß rêkaj lin yucuaß, li Dios li quiqßuehoc re li cuanquil saß inbên ut saß xbêneb li cualal incßajol, lâin ninye nak laj Adonías tâcamsîk chiru ajcuiß li cutan aßin, chan.

²⁵Ja kuningas Saalomon läkitas Benaja, Joojada poja, kes tungis Adonijale kallale, nõnda et ta suri.

²⁵Joßcan nak li rey Salomón quixtakla laj Benaía li ralal laj Joiada chixcamsinquil laj Adonías. Ut laj Benaía quixbânu li cßaßru quiyeheß re.

²⁶Preester Ebjatarile ütles kuningas: 'Mine Anatotti oma põllule, sest sa oled surma väärt! Aga täna ei taha ma sind surmata, sest sa oled kandnud Issanda Jumala laegast mu isa Taaveti ees ja oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas.'

²⁶Ut li rey Salomón quixye re laj Abiatar laj tij: —Ayu Anatot saß lâ tenamit. Âcßulub raj li câmc, abanan incßaß tatincamsi xban nak lâat catcßamoc re li Lokßlaj Câx nak laj David lin yucuaß quicuan chokß rey. Ut xattzßakon ajcuiß riqßuin li raylal li quixcßul lin yucuaß, chan.

²⁷Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Issanda preester, et läheks täide Issanda sõna, mis ta Siilos oli rääkinud Eeli soo kohta.

²⁷Joßcan nak li rey Salomón quirisi laj Abiatar chokß aj tij. Arin quitzßakloc ru li quixye li Kâcuaß aran Silo chirixeb li ralal xcßajol laj Elí.

²⁸Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes Joab Issanda telgi juurde ja haaras kinni altari sarvedest.

²⁸Nak laj Joab quirabi resil quiêlelic saß junpât ut cô saß li artal ut quixchap li xucub li cuan saß xxuc. Quixucuac xban nak qui-oquen chirix laj Adonías, usta incßaß qui-oquen chirix laj Absalón.

²⁹Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud Issanda telgi juurde, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas Saalomon Benaja, Joojada poja, öeldes: 'Mine tungi temale kallale!'

²⁹Li rey Salomón quirabi resil nak laj Joab quiêlelic ut cô saß li artal chixcolbal rib. Joßcan nak laj Salomón quixbok laj Benaía li ralal laj Joiada ut quixye re: —Tatxic ut tâcamsi laj Joab, chan.

³⁰Ja kui Benaja jõudis Issanda telgi juurde, siis ta ütles temale: 'Nõnda ütleb kuningas: Tule ära!' Aga ta vastas: 'Ei, sest ma tahan siin surra!' Ja Benaja viis kuningale vastuse, öeldes: 'Nõnda rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle.'

³⁰Laj Benaía cô cuan cuiß li artal ut quixye re laj Joab: —Li rey Salomón quixye nak tat-êlk arin, chan. Abanan laj Joab quixye: —Incßaß tinêlk. Arin tincâmk, chan. Ut laj Benaía cô cuißchic chixyebal re li rey cßaßru quixye laj Joab.

³¹Ja kuningas ütles temale: 'Tee, nagu ta ütles, tungi temale kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle süütu vere, mille Joab on valanud!

³¹Ut li rey Salomón quixye re laj Benaía: —Camsi aran joß xye âcue ut tâmuk re nak tâêlk saß inbên li mâc li quixbânu laj Joab nak quixcamsiheb li cuînk chi mâcßaßeb xmâc. Ut tâêlk ajcuiß li mâc aßin saß xbêneb li ralal xcßajol laj David lin yucuaß.

³²Issand lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale, sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid temast õiglasemad ja paremad, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa, Jeteri poja, Juuda väepealiku.

³²Li Dios tâqßuehok re chi câmc laj Joab xban nak laj Joab quixcamsiheb li cuib chi cuînk li kßaxal tîc xchßôleb ut châbileb xnaßleb chiru laj Joab. Quixcamsiheb chi incßaß quixnau laj David lin yucuaß. Aßaneb laj Abner, li quitaklan saß xbêneb lix soldados laj Israel, ut laj Amasa, li quitaklan saß xbêneb lix soldados laj Judá.

³³Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale! Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Issandalt igavesti rahu!'

³³Lix tojbal rix li mâc aßan tâtßanekß saß xbên laj Joab ut saß xbêneb li ralal xcßajol. Abanan li Kâcuaß târosobtesiheb li ralal xcßajol laj David lin yucuaß. Ut xakxôk saß xnaßaj junelic lix cuanquilal li ralal xcßajol laj David li teßoc chokß xreyeb laj Israel, chan laj Salomón.

³⁴Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe.

³⁴Joßcan nak laj Benaía cô saß li artal. Quixcamsi laj Joab ut quixtakla xmukbal saß lix naßaj saß li chaki chßochß.

³⁵Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki.

³⁵Ut li rey Salomón quixqßue laj Benaía li ralal laj Joiada chi taklânc saß xbêneb li soldados chokß rêkaj laj Joab. Ut quixqßue laj Sadoc laj tij chi cßanjelac chokß rêkaj laj Abiatar.

³⁶Ja kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale: 'Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt välja, ei sinna ega tänna!

³⁶Chirix aßan li rey quixtakla xbokbal laj Simei ut quixye re: —Tâyîb lâ cuochoch arin Jerusalén. Tatcanâk arin ut mâ bar tat-êlk.

³⁷Sest sel päeval, kui sa välja lähed ja ületad Kidroni jõe, olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea peale.'

³⁷Cui tat-êlk saß li tenamit ut tatnumekß jun pacßal li haß Cedrón, relic chi yâl ninye âcue nak tatcamsîk. Ut lâat cuânk âmâc cui tatcamsîk, chan.

³⁸Ja Simei ütles kuningale: 'See on hea kõne. Nõnda nagu mu isand kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb.' Ja Simei elas Jeruusalemmas kaua aega.

³⁸Ut laj Simei quixye: —Us. Mâcßaß naxye, at rey. Lâin tinbânu li cßaßru xaye, chan. Ut laj Simei najt quicuan Jerusalén.

³⁹Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast põgenesid Gati kuninga Maaka poja Aakise juurde. Ja Simeile teatati ning öeldi: 'Vaata, su sulased on Gatis.'

³⁹Nak ac xnumeß chic oxib chihab, cuibeb lix lokßbil môs laj Simei queßêlelic ut queßcôeb riqßuin laj Aquis li ralal laj Maaca. Laj Aquis, aßan li rey aran Gat. Quiyeheß resil re laj Simei nak eb lix môs cuanqueb Gat.

⁴⁰Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti Aakise juurde oma sulaseid otsima. Nõnda läks Simei ja tõi oma sulased Gatist ära.

⁴⁰Joßcan nak laj Simei quixyîb rix lix bûr ut cô riqßuin laj Aquis aran Gat chixsicßbaleb lix môs. Nak quixtauheb, quixcßameb cuißchic Jerusalén.

⁴¹Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemmast Gatti läinud ja tagasi tulnud,

⁴¹Li rey Salomón quirabi resil nak laj Simei qui-el Jerusalén ut cô Gat ut ac xsukßi chak cuißchic.

⁴²siis kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale: 'Kas ma ei ole sind Issanda juures vannutanud ja hoiatanud, öeldes: Sel päeval, kui sa lähed välja ja käid siin ning seal, olgu sul hästi teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: See on hea kõne, ma kuulan!

⁴²Tojoßnak li rey Salomón quixtakla xbokbal laj Simei ut quixye re: —¿Ma incßaß ta biß xinye âcue saß xcßabaß li Dios nak tatcamsîk saß li cutan nak tat-êlk arin Jerusalén? Ut lâat xaye cue, “Us, mâcßaß naxye. Tinbânu li cßaßru xaye,” chancat.

⁴³Mispärast sa ei ole siis teinud Issanda vande ja keelu kohaselt, mille ma sulle andsin?'

⁴³¿Cßaßut nak xakßet li cßaßru xinye âcue? ¿Cßaßut nak xakßet li juramento li xabânu chiru li Kâcuaß?

⁴⁴Ja kuningas ütles veel Simeile: 'Sina tead ise oma südames kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast Issand laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale.

⁴⁴Lâat nacanau chanru nak xatmâcob chiru laj David lin yucuaß. Anakcuan li Kâcuaß tixqßue saß âbên chixjunil li mâusilal li xabânu.

⁴⁵Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Issanda ees igavesti kindel!'

⁴⁵Abanan li Dios tâosobtesînk cue lâin ut aßan tixxakab saß xnaßaj lix cuanquileb li ralal xcßajol laj David chi junelic kße cutan, chan.Ut chirix aßan, li rey Salomón quixtakla laj Benaía li ralal laj Joiada chixcamsinquil laj Simei. Joßcan nak lix cuanquil laj Salomón quicana chi xakxo saß xnaßaj.

⁴⁶Siis kuningas andis käsu Benajale, Joojada pojale, ja too läks välja ning tungis temale kallale, nõnda et ta suri. Ja kuningriik jäi kindlalt Saalomoni kätte.

⁴⁶Ut chirix aßan, li rey Salomón quixtakla laj Benaía li ralal laj Joiada chixcamsinquil laj Simei. Joßcan nak lix cuanquil laj Salomón quicana chi xakxo saß xnaßaj.