¹Pärast neid sündmusi juhtus järgmine lugu: jisreellasel Naabotil oli viinamägi, mis asus Jisreelis Samaaria kuninga Ahabi palee kõrval.

¹Aran Samaria cuan jun li cuînk aj Nabot xcßabaß. Jezreel xtenamit. Li cuînk aßan cuan jun xsir li racuîmk uvas nachß riqßuin lix palacio laj Acab, lix reyeb laj Samaria.

²Ja Ahab rääkis Naabotiga, öeldes: 'Anna oma viinamägi mulle rohuaiaks, sest see on mu kojale nii lähedal; mina annan sulle selle asemele parema viinamäe, või kui sa tahad, siis ma annan sulle selle hinna rahas.'

²Saß jun li cutan li rey Acab quixye re laj Nabot: —Qßue cue lix naßaj lâ cuacuîmk uvas. Nachß cuan riqßuin lin palacio. Lâin nacuaj raubal li cuacuîmk aran. Tinqßue jun chic li naßajej chokß rêkaj malaj ut tintoj châcuu riqßuin tumin, chan.

³Aga Naabot vastas Ahabile: 'Issand hoidku mind selle eest, et annaksin sulle oma vanemate pärisosa!'

³Abanan laj Nabot quixye re: —Incßaß taxak chixqßue inlesêns li Dios chixcßayinquil âcue li naßajej aßin xban nak lâin xcuêchani riqßuin lin xeßtônil yucuaß, chan.

⁴Ja Ahab tuli oma kotta, tusane ja raevutsev vastuse pärast, mille jisreellane Naabot oli temale andnud, öeldes: 'Ma ei anna sulle oma vanemate pärisosa!' Ja ta heitis voodisse, pööras oma näo ära ega söönud leiba.

⁴Laj Acab cô saß xpalacio chi ra saß xchßôl ut chi yô xjoskßil xban nak laj Nabot quixye re nak incßaß tixqßue re li naßajej li quirêchani riqßuin lix xeßtônil xyucuaß. Nak quicuulac saß rochoch, quixyocob rib saß xcuarib ut yô chi iloc chiru li tzßac ut incßaß quiraj cuaßac.

⁵Siis tuli ta naine Iisebel tema juurde ja küsis temalt: 'Mispärast on su vaim nii vaevatud, et sa leibagi ei söö?'

⁵Ut lix Jezabel, li rixakil, quicuulac riqßuin ut quixye re: —¿Cßaßut nak ra saß âchßôl? ¿Cßaßut nak incßaß nacacuaj cuaßac? chan.

⁶Ahab vastas temale: 'Sellepärast et ma rääkisin jisreellase Naabotiga ja ütlesin temale: Anna mulle oma viinamägi raha eest, või kui sulle meeldib, siis ma annan sulle selle asemele teise viinamäe! Aga tema vastas: Ma ei anna sulle oma viinamäge!'

⁶Laj Acab quixye re: —Xinâtinac riqßuin laj Nabot, Jezreel xtenamit. Xinye re nak tixcßayi chokß cue lix naßaj lix uvas, malaj ut tinjal chiru. Abanan aßan xye cue nak incßaß tixqßue cue, chan.

⁷Siis ta naine Iisebel ütles temale: 'Vist ikka sina valitsed praegu Iisraeli üle? Tõuse üles, võta leiba ja su süda olgu rõõmus! Mina ise annan sulle jisreellase Naaboti viinamäe.'

⁷Ut lix Jezabel li rixakil quixye re: —Lâat li rey. Lâat nacattaklan arin Israel. Cuaclin ut cuaßin. Cßojob âchßôl. Lâin tinsicß xyâlal chanru tinbânu re nak aßan tixqßue âcue lix naßaj li racuîmk, chan.

⁸Ja ta kirjutas Ahabi nimel kirjad, sulges need tema pitseriga ja läkitas kirjad vanemaile ja suurnikele, kes elasid Naabotiga ühes linnas.

⁸Ut lix Jezabel quixtzßîba li hu saß xcßabaß li rey Acab ut quixqßue li retalil lix matkßab chiru. Quixtakla li hu aßan riqßuineb laj cßamol be ut riqßuineb li nequeßtaklan saß lix tenamit laj Nabot.

⁹Ja kirjades oli ta kirjutanud ning öelnud: 'Kuulutage välja paast ja pange Naabot istuma rahva hulgas esikohale!

⁹Saß eb li hu aßan quixye: —Yehomak resil nak tâcuânk li ayûn. Têchunub laj Nabot chiruheb li tenamit.

¹⁰Pange siis kaks kõlvatut meest istuma temaga vastamisi ja need tunnistagu ning öelgu: Sina oled teotanud Jumalat ja kuningat! Siis viige ta välja ja visake kividega surnuks!'

¹⁰Têsicß cuibakeb li cuînk li incßaß useb xnaßleb. Têcßam chak chiru laj Nabot re teßxye nak xmajecua li Dios ut xmajecua ajcuiß li rey Acab. Chirix aßan têcßam laj Nabot chire tenamit ut têcuti chi pec toj retal tâcâmk, chan saß li hu.

¹¹Ja tema linna mehed, vanemad ja suurnikud, kes elasid ta linnas, tegid, nagu Iisebel neile oli sõna saatnud, nagu oli kirjutatud kirjades, mis ta neile oli läkitanud.

¹¹Eb li nequeßcßamoc be ut eb li nequeßtaklan saß lix tenamit laj Nabot queßxbânu joß queßtaklâc cuiß xban lix Jezabel joß quixtzßîba saß li hu li quixtakla riqßuineb.

¹²Nad kuulutasid välja paastu ja panid Naaboti istuma rahva hulgas esikohale.

¹²Queßxye resil nak teßxbânu x-ayûn li tenamit ut queßxchunub laj Nabot chiruheb.

¹³Ja kaks kõlvatut meest tulid ning istusid temaga vastamisi; ja need kõlvatud mehed tunnistasid rahva ees Naaboti vastu, öeldes: 'Naabot on teotanud Jumalat ja kuningat.' Siis viidi ta linnast välja ja visati kividega surnuks.

¹³Ut queßcuulac li cuînk li incßaß useb xnaßleb. Queßchunla chiru laj Nabot ut queßxye li ticßtiß chiruheb li tenamit. Queßxye nak laj Nabot quixmajecua li Dios ut quixmajecua ajcuiß li rey. Ut queßxcßam laj Nabot chire tenamit ut queßxcuti chi pec toj retal quicam.

¹⁴Ja nad läkitasid Iisebelile ütlema: 'Naabot on kividega surnuks visatud.'

¹⁴Chirix chic aßan queßxtakla resil riqßuin lix Jezabel ut queßxye re nak queßxcuti chi pec laj Nabot ut quicam.

¹⁵Kui Iisebel kuulis, et Naabot oli kividega surnuks visatud, siis ütles Iisebel Ahabile: 'Tõuse üles, võta enesele jisreellase Naaboti viinamägi, mida ta ei tahtnud sulle anda raha eest, sest Naabot ei ole enam elus, vaid on surnud!'

¹⁵Nak quirabi resil lix camic, lix Jezabel quixye re laj Acab: —Ayu ut chap chokß âcue lix naßaj lix uvas laj Nabot li incßaß quixcßayi âcue xban nak laj Nabot mâ ani chic. Xcam, chan.

¹⁶Kui Ahab kuulis, et Naabot oli surnud, siis tõusis ta üles, et minna jisreellase Naaboti viinamäele seda enesele võtma.

¹⁶Nak laj Acab quirabi resil nak xcam laj Nabot, cô chixchapbal lix naßaj lix uvas re tixcßam chokß re.

¹⁷Aga tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles:

¹⁷Ut li Kâcuaß quiâtinac riqßuin li profeta Elías, Tisbe xtenamit, ut quixye re:

¹⁸'Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile, kes on Samaarias! Vaata, ta on Naaboti viinamäel, kuhu ta läks, et võtta seda enesele.

¹⁸—Tatxic chixtaubal laj Acab lix reyeb laj Israel, li cuan Samaria. Anakcuan cuan saß lix naßaj lix uvas laj Nabot xban nak cô chixchapbal chokß re.

¹⁹Räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Kas oled tapnud ja omastanud? Siis räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Samas paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese verd!'

¹⁹Tâye re, “Joßcaßin xye li Kâcuaß: ¿Ma mâcuaß ta biß lâat li xatcamsin re laj Nabot? Ut anakcuan yôcat chixchapbal lix naßaj li racuîmk chokß âcue”. Ut tâye ajcuiß re, “Joßcaßin xye li Kâcuaß. Saß li naßajej li xeßxrekß cuiß lix quiqßuel laj Nabot eb li tzßiß, aran ajcuiß teßxrekß lâ quiqßuel lâat, at rey,” chaßkat re laj Acab.—

²⁰Ja Ahab küsis Eelijalt: 'Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?' Ja ta vastas: 'Leidsin. Sellepärast et sa oled ennast müünud tegema, mis Issanda silmis on kuri.

²⁰Nak laj Elías quicuulac aran, laj Acab quixye re: —At Elías, lâat li xicß nacat-iloc cue. Xinâtau chixbânunquil li incßaß us, chan. Ut laj Elías quixye re: —Yâl. Xatintau chixbânunquil li incßaß us xban nak lâat cßaynakat chixbânunquil li mâusilal chiru li Kâcuaß.

²¹Vaata, ma lasen sulle tulla õnnetuse ja ma pühin sind ära, ma hävitan Ahabilt meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis.

²¹Joßcan nak li Kâcuaß xye âcue chi joßcaßin: “Lâin tinqßue raylal saß âbên. Tinsach ruheb chixjunileb lâ cualal âcßajol li cuanqueb Israel ut tinsach ruheb chixjunileb li cuînk li cuanqueb saß lâ cuochoch, joß môs joß ajcuiß li mâcuaßeb môs.

²²Ja ma talitan sinu sooga nagu Nebati poja Jerobeami sooga ja nagu Ahija poja Baesa sooga, meelepaha pärast, mida sa mulle oled valmistanud, ja et sa oled saatnud Iisraeli pattu tegema.

²²Tinsach ruheb lâ cualal âcßajol joß quinbânu reheb li ralal xcßajol li rey Jeroboam li ralal laj Nabat. Teßxcßul joß quixcßul laj Baasa li ralal laj Ahías xban nak xachikß injoskßil nak xacßameb xbe laj Israel chi mâcobc chicuu”, chan li Dios.

²³Aga Issand rääkis ka Iisebeli kohta, öeldes: Koerad söövad Iisebeli Jisreeli põllul.

²³Li Dios x-âtinac ajcuiß chirix li tixcßul lix Jezabel. Quixye: —Lix tibel lix Jezabel tâcßuxekß xbaneb li tzßiß cuan cuiß li tzßac li sutsu cuiß li tenamit Jezreel.

²⁴Kes Ahabi omadest sureb linnas, selle söövad koerad, ja kes sureb väljal, selle söövad taeva linnud.'

²⁴Ut eb lâ cualal âcßajol li teßcâmk saß tenamit teßcßuxekß xbaneb li tzßiß. Ut eb li teßcâmk saß cßalebâl teßcßuxekß xbaneb li soßsol, chan li Dios.

²⁵Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Issanda silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas.

²⁵Kßaxal quinumta li mâusilal quixbânu laj Acab chiru li Dios. Mâ ani junak reheb li rey quixbânu mâusilal joß quixbânu aßan. Ut lix Jezabel li rixakil, aßan li quicßamoc be chiru chixbânunquil li mâusilal.

²⁶Ta talitas väga põlastusväärselt, käies ebajumalate järel, nagu olid teinud emorlased, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.

²⁶Kßaxal yibru li quixbânu laj Acab nak quixlokßoniheb li yîbanbil dios joß queßxbânu eb laj amorreo li queßisîc xban li Kâcuaß saß lix tenamiteb laj Israel.

²⁷Aga kui Ahab kuulis neid sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, pani kotiriide ümber ihu ja paastus; ja ta magas kotiriides ning käis tasahilju.

²⁷Nak laj Acab quirabi li quixye li Dios, quixpej li rakß. Ut quixqßue chirix li kßes ru tßicr ut quixbânu lix ayûn. Quicuar chirix li kßes ru tßicr ut kßaxal ra saß xchßôl.

²⁸Ja tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles:

²⁸Ut li Kâcuaß quixye re laj Elías, Tisbe xtenamit:—¿Ma xaqßue retal nak laj Acab xcubsi rib chicuu? Xban nak xcubsi rib, lâin incßaß tintakla li raylal saß xbêneb li ralal xcßajol nak toj yoßyôk. Abanan tinqßue li raylal saß xbêneb li ralal xcßajol nak ac cuan chic li ralal chokß rey, chan.

²⁹'Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees? Sellepärast et ta on ennast alandanud minu ees, ei saada ma temale õnnetust tema päevil; ma saadan tema soole õnnetuse ta poja päevil.'

²⁹—¿Ma xaqßue retal nak laj Acab xcubsi rib chicuu? Xban nak xcubsi rib, lâin incßaß tintakla li raylal saß xbêneb li ralal xcßajol nak toj yoßyôk. Abanan tinqßue li raylal saß xbêneb li ralal xcßajol nak ac cuan chic li ralal chokß rey, chan.