¹Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: 'Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?'

¹Chirix aßan laj David quiêlelic Naiot xcuênt Ramá ut cô riqßuin laj Jonatán. Quixye re: —¿Cßaßru li incßaß us xinbânu? ¿Cßaßru inmâc chiru lâ yucuaß? ¿Cßaßut nak târaj incamsinquil? chan.

²Ja Joonatan vastas temale: 'Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!'

²Quixye laj Jonatán: —Moco yâl ta. Lâat incßaß tatxcamsi. Lin yucuaß mâcßaß naxbânu chi incßaß ta tixye cue lâin. Yalak cßaßru naxbânu, naxye cue. Mâ jokße tixmuk chicuu li cßaßru tixbânu. Aßan incßaß tatxcamsi, chan laj Jonatán.

³Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: 'Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.'

³Laj David quixye re: —Lâ yucuaß naxnau nak rarôquin âban. Incßaß naraj xqßuebal xrahil âchßôl. Joßcan nak incßaß naxye âcue. Saß xcßabaß li nimajcual Dios ut saß âcßabaß ajcuiß lâat, lâin ninye âcue nak târaj incamsinquil, chan.

⁴Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!'

⁴Laj Jonatán quixye re: —¿Cßaßru tâcuaj tinbânu? Ye cue ut lâin tinbânu. chan.

⁵Ja Taavet ütles Joonatanile: 'Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.

⁵Laj David quixye re: —Cuulaj nequeßxninkßei li xyoßlajic li po ut lâin cßaynakin chi cßojlâc saß li mêx cuochben lâ yucuaß. Abanan tâqßue inlesêns re nak lâin tinmuk cuib saß li cßalebâl toj saß li ecuu saß rox li cutan.

⁶Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.

⁶Cui lâ yucuaß tinixpatzß, lâat tâye re nak xintzßâma châcuu nak tinâcanab chi xic saß lin tenamit Belén xban nak eb li cuechßalal nequeßninkßeîc aran rajlal chihab.

⁷Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!

⁷Cui lâ yucuaß tixye nak us nak xcôin, tâcßojlâk inchßôl. Abanan cui najoskßoß, aßan retalil châcuu nak aßan târaj incamsinquil.

⁸Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?'

⁸Bânu usilal cue saß xcßabaß li juramento li kabânu chi kibil kib. Chinâtenkßa lâin aj cßanjel châcuu. Cui ut lâin cuan inmâc, chinâcamsi lâat anakcuan. Incßaß tento nak tinâcßam riqßuin lâ yucuaß re nak aßan tinixcamsi, chan laj David.

⁹Ja Joonatan ütles: 'Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.'

⁹Laj Jonatán quixye re: —Matcßoxlac. Cui lâin tinnau nak lin yucuaß ac xcßoxla xbânunquil mâusilal âcue, lâin tinye resil âcue, chan.

¹⁰Aga Taavet küsis Joonatanilt: 'Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?'

¹⁰Laj David quixye: —¿Ani tâyehok cue nak lâ yucuaß tatxsume saß joskßil? chan.

¹¹Ja Joonatan vastas Taavetile: 'Tule, lähme väljale!' Ja nad mõlemad läksid väljale.

¹¹Laj Jonatán quixye re: —Yoßo saß cßalebâl, chan. Ut queßcôeb xcaßbichaleb saß li cßalebâl.

¹²Ja Joonatan ütles Taavetile: 'Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.

¹²Ut laj Jonatán quixye re laj David: —Saß xcßabaß li Kâcuaß li kaDios lâo aj Israel, lâin ninye âcue nak saß ajcuiß li hônal aßin cuulaj malaj ut caßbej, lâin tinâtinak riqßuin lin yucuaß. Cui sa saß xchßôl âcuiqßuin, lâin tintakla xyebal âcue.

¹³Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!

¹³Cui ut târaj tixbânu raylal âcue, li Kâcuaß chixbânuhak raylal cue cui incßaß tintakla resil âcue ut tatintenkßa xcolbal âcuib. Li Kâcuaß taxak chicuânk âcuiqßuin joß nak quicuan riqßuin lin yucuaß.

¹⁴Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!

¹⁴Cui ut toj yoßyôkin chabânuhak usilal cue joß nak naxbânu usilal âcue lâat li Kâcuaß re nak incßaß tincamsîk.

¹⁵Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!'

¹⁵Chabânuhak usilal reheb li cuechßalal chi junelic. Ut nak li Kâcuaß acak xsach ruheb chixjunileb li xicß nequeßiloc âcue, incßaß taxak chisachk lin cßabaß chi junaj cua, chan laj Jonatán.

¹⁶Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: 'Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!'

¹⁶Joßcaßin nak laj Jonatán quixbânu li pacto riqßuin laj David ut quixye: —Aß taxak li Dios chiqßuehok reheb chixtojbal xmâqueb li xicß nequeßiloc re laj David joßqueb ajcuiß li ralal xcßajol, chan.

¹⁷Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.

¹⁷Jun sut chic laj Jonatán quixye nak teßxbânu li juramento xban nak kßaxal cuißchic naxra laj David joß nak naxra rib aßan.

¹⁸Ja Joonatan ütles temale: 'Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.

¹⁸Tojoßnak laj Jonatán quixye re laj David: —Cuulaj nequeßxninkßei li xyoßlajic li po. Teßxqßue retal nak mâ anihakat xban nak yamyôk lâ naßaj.

¹⁹Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!

¹⁹Ut saß rox li cutan kßaxal cuißchic tâcßutûnk nak mâ anihakat. Tatxic saß li naßajej li camuk cuiß chak âcuib junxil. Ut tâmuk âcuib chirix li jun tûb chi pec Ezel xcßabaß.

²⁰Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.

²⁰Lâin tincut oxib lin tzimaj chixcßatk li pec. Tinbânu cuib nak yôquin chixtzolbal cutuc.

²¹Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: 'Mine otsi nooli!' Aga kui ma ütlen poisile: 'Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!', siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!

²¹Chirix aßan tintakla lin môs chixsicßbal. Cui lâin tinye re, “Lin tzimaj cuan nachß riqßuin li pec. Cßam chak”, aßan retalil nak mâcßaß tâcßul. Tatchâlk cuißchic xban nak saß xcßabaß li Kâcuaß ninye âcue nak mâcßaß tâcßul.

²²Aga kui ma ütlen poisile nõnda: 'Vaata, nooled on sinust sealpool!', siis mine, sest Issand saadab su ära!

²²Abanan cui tinye re lin môs, “Lin tzimaj toj jun pacßal li pec xnak”, aßan retalil nak tatêlelik xban nak li Kâcuaß naraj nak tatxic.

²³Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

²³Ut li Kâcuaß tâtenkßânk ke re nak incßaß takakßet li kâtin li xkaye chi kibil kib.—

²⁴Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.

²⁴Joßcan nak laj David cô ut quixmuk rib saß li cßalebâl. Nak yô li ninkße re xyoßlajic li po, laj Saúl quichunla saß mêx chi cuaßac.

²⁵Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.

²⁵Laj Saúl quichunla saß li naßajej li nachunla cuiß rajlal chiru li tzßac. Ut laj Jonatán quichunla saß xcaßyabâl. Ut laj Abner quichunla chixcßatk laj Saúl. Abanan li naßajej li nachunla cuiß laj David yamyo.

²⁶Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: 'Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.'

²⁶Saß xbên li cutan mâcßaß quixye laj Saúl. Saß xchßôl aßan nak laj David quixbânu cßaßak re ru incßaß us ut incßaß quixsantobresi rib re târûk tâcuaßak saß li ninkße. Joßcan nak mâcßaß quixye.

²⁷Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: 'Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?'

²⁷Joß cuulajak chic saß xcab li cutan re li ninkße, laj Saúl quiril nak mâ ani laj David. Quixye re laj Jonatán: —Laj David incßaß xcßulun chi cuaßac chi moco ecuêr, chi moco anakcuan. ¿Cßaßut? chan.

²⁸Ja Joonatan kostis Saulile: 'Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;

²⁸Laj Jonatán quixye re: —Laj David quixtzßâma chicuu nak tinqßue xlesêns chi xic Belén.

²⁹ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.'

²⁹Quixye cue, “Bânu usilal, tâqßue inlesêns chi xic xban nak li cuechßalal yôqueb chi mayejac saß li tenamit Belén. Li cuas xtakla inbokbal. Cui sa saß âchßôl cuiqßuin, tâqßue inlesêns chi xic chirilbaleb li cuechßalal,” chan. Joßcan nak incßaß xcßulun chi cuaßac âcuochben, at rey, chan laj Jonatán.

³⁰Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: 'Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!

³⁰Cßajoß nak quijoskßoß laj Saúl riqßuin laj Jonatán ut quixye re: —Lâat incßaß us ânaßleb. Ralalat jun ixk kßetkßet ut incßaß us xnaßleb. Anakcuan ninnau nak lâat tzßakal ramîg li ralal laj Isaí. Xutânal chokß âcue ut chokß re ajcuiß lâ naß.

³¹Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!'

³¹¿Ma incßaß nacaqßue retal nak cui li ralal laj Isaí yoßyôk, incßaß naru tat-oc chokß rey lâat, chi moco eb lâ cualal âcßajol? Joßcan nak ayu. Sicß chak ut tâcßam chak cuiqßuin. Aßan tento nak tâcâmk, chan laj Saúl.

³²Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: 'Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?'

³²Laj Jonatán quixye re: —¿Cßaßut nak tâcamsi laj David? ¿Cßaßru xmâc châcuu? chan.

³³Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.

³³Xban xjoskßil laj Saúl quixcut lix lâns re tixcamsi laj Jonatán. Riqßuin aßan laj Jonatán quixqßue retal nak relic chi yâl lix yucuaß târaj xcamsinquil laj David.

³⁴Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.

³⁴Mâ caßchßin xjoskßil laj Jonatán nak qui-el saß li mêx ut incßaß quicuaßac saß xcab li cutan nak yôqueb chixninkßeinquil li xyoßlajic li po. Cßajoß nak yô chi cßoxlac chirix laj David xban nak lix yucuaß târaj xcamsinquil.

³⁵Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.

³⁵Saß li cutan jun chic nak toj ekßela laj Jonatán cô saß cßalebâl joß quixye re laj David. Ut quixcßam jun li sâj al chirix.

³⁶Ja ta ütles oma poisile: 'Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!' Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.

³⁶Quixye re li al: —Âlinan ut tâxoc chak li tzimaj li tincut, chan. Li al quiâlinac ut laj Jonatán quixcut lix tzimaj toj jun pacßal li al.

³⁷Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: 'Eks ole nool sinust eespool?'

³⁷Nak li al quicuulac saß li naßajej li quixcut cuiß li tzimaj, laj Jonatán quixjap re chixyebal re li al: —Ayu jun pacßal li cuancat cuiß. Aran tâtau.

³⁸Ja Joonatan hüüdis poisile järele: 'Rutta nobedasti, ära seisa!' Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.

³⁸Ayu saß junpât, chan. Ut li al quixxoc li tzimaj ut quixcßam riqßuin laj Jonatán.

³⁹Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.

³⁹Abanan incßaß quixnau cßaßru xyâlal li quixye laj Jonatán. Caßaj cuiß laj Jonatán ut laj David queßnaßoc re.

⁴⁰Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: 'Mine vii linna!'

⁴⁰Ut laj Jonatán quixqßue lix tzimaj re li al ut quixtakla cuißchic saß li tenamit.

⁴¹Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.

⁴¹Nak ac xcô li al, laj David qui-el chak chirix li jun tûb chi pec. Quixcuikßib rib oxib sut saß chßochß. Queßrutzß ru chi ribileb rib. Ut cßajoß nak queßyâbac. Laj David kßaxal cuißchic quiyâbac toj retal quicßojla xchßôl.Laj Jonatán quixye re laj David: —Ayu chi mâcßaß âcßaßux. Lâo ac xkabânu li juramento saß xcßabaß li Kâcuaß. Aßan tâtenkßânk ke re nak incßaß takakßet li kâtin, lâo joßqueb ajcuiß li kalal kacßajol, chan. Ut laj David cô ut laj Jonatán quisukßi saß li tenamit.

⁴²Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!'

⁴²Laj Jonatán quixye re laj David: —Ayu chi mâcßaß âcßaßux. Lâo ac xkabânu li juramento saß xcßabaß li Kâcuaß. Aßan tâtenkßânk ke re nak incßaß takakßet li kâtin, lâo joßqueb ajcuiß li kalal kacßajol, chan. Ut laj David cô ut laj Jonatán quisukßi saß li tenamit.