¹Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,

¹Laj Joab quixnau nak kßaxal ra saß xchßôl li rey David chirix laj Absalón.

²siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: 'Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud!

²Quixtakla xcßambal jun li ixk cuan aran Tecoa. Li ixk aßan cuan xnaßleb chixbânunquil cßaßak re ru chi naßlebil. Nak li ixk quicuulac riqßuin, quixye re: —Bânu âcuib joß nak ra saß âchßôl chirix xcamic jun lâ cuechßalal. Qßue châcuix li tßicr li naxcßut nak ra saß âchßôl. Mâqßue li sununquil ban. Bânu chi joßcan re nak tâcßutûnk nak ac junxil na-oc xrahil âchßôl.

³Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!' Ja Joab pani temale sõnad suhu.

³Tatxic riqßuin li rey David ut tâye re li cßaßru tinye âcue, chan. Ut laj Joab quixye re chanru tixye re laj David.

⁴Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: 'Kuningas, aita!'

⁴Li ixk cô riqßuin li rey David ut quixcuikßib rib saß chßochß re xqßuebal xlokßal, ut quixye: —At rey, bânu usilal. Chinâtenkßa, chan.

⁵Ja kuningas küsis temalt: 'Mis sul vaja on?' Ja ta vastas: 'Oh häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud.

⁵Laj David quixye re: —¿Cßaßru tâcuaj tinbânu? chan. Li ixk quixye re: —Lâin jun xmâlcaßan nebaßin. Camenak inbêlom.

⁶Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.

⁶At rey, cuanqueb cuib inyum. Abanan xeßpletic saß cßalebâl. Ut mâ ani xeßjachoc reheb chi pletic. Li jun quixcamsi li jun chic.

⁷Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad ütlevad: 'Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!' Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale.'

⁷Anakcuan chixjunileb li cuechßalal xeßjoskßoß saß inbên. Teßraj nak tinkßaxtesi saß rukßeb lin yum re teßxcamsi xban nak aßan quicamsin re li ras. Cui teßxcamsi lin yum, mâcßaßak chic inyoßon ut mâcßaßak chic li ralal xcßajol lin bêlom mokon. Tâsachekß lix cßabaß saß ruchichßochß, chan li ixk.

⁸Ja kuningas ütles naisele: 'Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!'

⁸Li rey David quixye re: —Ayu saß lâ cuochoch. Matcßoxlac xban nak lâin tinqßue junak chakßrab re âtenkßanquil, chan.

⁹Aga Tekoa naine ütles kuningale: 'Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta.'

⁹Li ixk quixye re: —At rey, li mâc aßin chicanâk saß inbên lâin ut saß xbêneb li ralal xcßajol lin yucuaß. Incßaß chicanâk saß âbên lâat, at rey, chi moco saß xbên lâ cuanquilal, chan.

¹⁰Ja kuningas ütles: 'Kes sulle midagi ütleb, see too minu juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!'

¹⁰Li rey quixye re: —Cui ani tâchßißchßißînk âcue, cßam chak cuiqßuin. Lâin ninye âcue nak aßan incßaß chic tatxchßißchßißi, chan.

¹¹Aga naine ütles: 'Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!' Ja kuningas vastas: 'Nii tõesti kui Issand elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!'

¹¹Li ixk quixye cuißchic re laj David: —At rey, bânu usilal, tâtzßâma chiru li Kâcuaß lâ Dios nak li cuechßalal li târaj tixqßue rêkaj xcamic li jun, incßaß tixcamsi re nak incßaß tixnimobresi ru li raylal, chan. Li rey David quixye re: —Saß xcßabaß li Kâcuaß Dios, lâin ninye âcue nak lâ yum mâcßaß tixcßul. Mâ ani tâchßeßok re, chan.

¹²Aga naine ütles: 'Luba ometi, et su teenija räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!' Ja ta vastas: 'Räägi!'

¹²Ut li ixk quixye re: —At rey, chinâcanab chi âtinac junpâtak chic âcuiqßuin, chan. Ut li rey David quixye re: —Us. Âtinan, chan.

¹³Ja naine ütles: 'Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla.

¹³Li ixk quixye re: —At rey, ¿Cßaßut nak xabânu li incßaß us aßin reheb lix tenamit li Dios? Riqßuin li cßaßru xaye, nacßutun nak cuan âmâc. ¿Cßaßut nak incßaß nacaqßue xlesêns re tâchâlk cuißchic arin laj Absalón lâ cualal?

¹⁴Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud.

¹⁴Chikajunilo tocâmk. Chanchano li haß hoybil saß chßochß. Incßaß chic naru xxocbal. Li Kâcuaß Dios mâ ani narisi xyußam. Naxsicß ban xyâlal chanru nak tâsukßîk cuißchic riqßuin li najt cuan riqßuin.

¹⁵Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib.

¹⁵Lâin xinchal chi âtinac âcuiqßuin xban nak xinxucuac xban li cßaßru xeßxye cue li tenamit. Lâin xinye nak tinâtinak âcuiqßuin xban nak mâre tâbânu li cßaßru tintzßâma châcuu.

¹⁶Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast.

¹⁶At rey, cui lâat tâcuabi li cßaßru yôquin chixtzßâmanquil châcuu, lâat târûk toâcol re nak incßaß teßxsach ku saß li naßajej aßin li xqßue ke li Kâcuaß.

¹⁷Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!'

¹⁷Lâin ninnau nak li cßaßru tinâsume cuiß tixcßojob inchßôl. Lâat chanchanat lix ángel li Kâcuaß. Nacanau xqßuebal retal cßaßru li us ut cßaßru li incßaß us. Aß taxak li Kâcuaß lâ Dios chicuânk âcuiqßuin, chan li ixk.

¹⁸Ja kuningas kostis ning ütles naisele: 'Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!' Ja naine ütles: 'Mu isand kuningas rääkigu!'

¹⁸Li rey David quixye re li ixk: —Nacuaj patzßoc âcue ut nacuaj nak tâsume chi tzßakal li cßaßru tinpatzß âcue, chan. Ut li ixk quixye: —Us. Patzß li cßaßru tâcuaj, chan.

¹⁹Siis küsis kuningas: 'Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles asjas?' Ja naine kostis ning ütles: 'Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu.

¹⁹Li rey David quixye re: —¿Ma mâcuaß laj Joab li xtaklan chak âcue chi âtinac cuiqßuin? chan. Ut li ixk quixye re: —At rey, saß âcßabaß lâat tinsume li cßaßru xapatzß cue ut tinye lix yâlal âcue. Laj Joab, li nacßanjelac châcuu, aßan li xyehoc cue nak tinchâlk âcuiqßuin chi âtinac. Ut aßan ajcuiß xyehoc cue li cßaßru xinye âcue.

²⁰Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on.'

²⁰Laj Joab xbânu chixjunil aßin re âtenkßanquil. Aßan naraj nak tâyîbâk ru li chßaßajquilal aßin. At rey, lâat cuan ânaßleb joß jun x-ángel li Dios. Lâat nacanau chixjunil li na-uxman saß ruchichßochß, chan.

²¹Siis ütles kuningas Joabile: 'Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja too tagasi nooruk Absalom!'

²¹Ut li rey David quixye re laj Joab: —Ac xinyîb ru li chßaßajquil. Lâin tinbânu li xatzßâma chicuu. Ayu ut tâcßam chak laj Absalón, chan.

²²Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas kuningat. Ja Joab ütles: 'Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna järgi.'

²²Laj Joab quixcuikßib rib saß chßochß re xqßuebal xlokßal laj David ut quixye: —Aß taxak li Dios chi-osobtesînk âcue, at rey. Anakcuan ninnau nak xsahoß âchßôl cuiqßuin xban nak xabânu li cßaßru xintzßâma châcuu, chan.

²³Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.

²³Laj Joab quicuacli ut cô Gesur. Ut quixcßam cuißchic chak laj Absalón saß li tenamit Jerusalén.

²⁴Aga kuningas ütles: 'Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet ta ei näe!' Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha kuninga palet.

²⁴Abanan li rey David quixye re nak laj Absalón tîc tâxic saß rochoch. Incßaß tâcßamekß saß rochoch laj David xban nak incßaß quiraj rilbal ru. Joßcan nak laj Absalón quicuan saß rochoch ut incßaß quicuulac saß rochoch laj David.

²⁵Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.

²⁵Mâ jun chic cuînk cuan Israel joß laj Absalón. Tzßakal re ru lix tibel. Mâcßaß xpaltil. Xban nak cßajoß xchakßal ru, chixjunileb nequeßxqßue xlokßal.

²⁶Ja kui ta lõikas oma juukseid - ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi.

²⁶Rajlal, nak ac rakecß re li chihab, naxqßue chi besecß lix jolom xban nak kßaxal nabal li rismal ut nachßißchßißîc xban. Li rismal li nabeseß numenak ôb libras râlal joß nequeßbisoc cuiß saß rochoch li rey.

²⁷Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see oli ilus naine.

²⁷Queßcuan oxib li ralal laj Absalón ut jun lix rabin kßaxal chßinaßus, xTamar xcßabaß.

²⁸Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud kuninga palet.

²⁸Laj Absalón quicuan Jerusalén cuib chihab chi incßaß quiril ru li rey.

²⁹Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist korda, aga Joab ei tahtnud tulla.

²⁹Quixtakla xbokbal laj Joab re nak tâxic chi âtinac riqßuin li rey saß xcßabaß laj Absalón. Abanan laj Joab incßaß quiraj xic riqßuin laj Absalón. Quixtakla cuißchic xbokbal xcaß sut, abanan laj Joab incßaß ajcuiß quiraj xic.

³⁰Siis ütles ta oma sulastele: 'Vaadake, Joabi põlluosa on minu oma kõrval ja temal on seal odrad peal. Minge ja süüdake see tulega põlema!' Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.

³⁰Joßcan nak laj Absalón quixye reheb lix môs: —Qßuehomak retal. Lix naßaj lix cebada laj Joab cuan chixcßatk li cue. Texxic ut têcßat lix cebada laj Joab, chan. Ut eb lix môs queßxbânu joß quiyeheß reheb.

³¹Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja küsis temalt: 'Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu põlluosa?'

³¹Ut laj Joab cô saß li rochoch laj Absalón ut quixye re: —¿Cßaßut nak xeßxcßat lin cebada eb lâ môs? chan.

³²Ja Absalom vastas Joabile: 'Vaata, ma läkitasin su juurde ja ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima: Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma oleksin seal. Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü, siis surmaku ta mind!'

³²Laj Absalón quixye re: —Xeßxcßat xban nak xintakla âbokbal ut incßaß xatcßulun chicuilbal. Xcuaj raj nak tatxic chi âtinac riqßuin li rey saß incßabaß lâin. Xatintakla raj chixyebal re, “¿Cßaßru aj e nak xatakla incßambal arin? Us raj chokß cue cui ta xincana aran Gesur”. Lâin tincuaj rilbal ru li rey. Cui cuan inmâc chiru, chinixcamsihak, chan laj Absalón.Joßcan nak laj Joab cô chi âtinac riqßuin li rey David ut quixye re li cßaßru quixye laj Absalón. Li rey quixtakla xbokbal laj Absalón. Cô laj Absalón riqßuin ut quixcuikßib rib saß chßochß. Li rey quixcßul ut quirutzß ru.

³³Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.

³³Joßcan nak laj Joab cô chi âtinac riqßuin li rey David ut quixye re li cßaßru quixye laj Absalón. Li rey quixtakla xbokbal laj Absalón. Cô laj Absalón riqßuin ut quixcuikßib rib saß chßochß. Li rey quixcßul ut quirutzß ru.