¹Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.

¹Mokon chic laj Absalón quicuan jun lix carruaje quelonbil xbaneb lix cacuây. Ut cuanqueb ajcuiß mero ciento li cuînk li queßoquen chirix.

²Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: 'Kust linnast sa oled?' Ja kui ta vastas: 'Su sulane on ühest Iisraeli suguharust',

²Rajlal cutan nacuacli ekßela laj Absalón ut naxakli chire be bar cuan cuiß li oquebâl re li tenamit. Nak nequeßcuulac aran li tenamit re nak tâyîbâk lix chßaßajquilaleb xban li rey, laj Absalón naxbokeb riqßuin ut naxpatzß reheb bar xeßchal chak. Cui eb aßan teßxye re nak xcomoneb laj Israel,

³siis ütles Absalom temale: 'Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.'

³laj Absalón naxye reheb: —Kßaxal us lâ cuâtin ut tîc, abanan mâ ani junak tââtinak châcuix chiru li rey, chan reheb.

⁴Ja Absalom jätkas: 'Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.'

⁴Ut quixye ajcuiß reheb: —Us raj cui lâin ta jun aj rakol âtin. Cui ta lâin rey, chixjunileb raj li cuanqueb xchßaßajquil teßchâlk cuiqßuin ut lâin tinrakok raj âtin saß xbêneb saß tîquilal, chan.

⁵Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.

⁵Nak queßcuulac riqßuin laj Absalón re nak teßxcuikßib rib chiru, laj Absalón naxkßaluheb ut narutzßeb ru.

⁶Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.

⁶Laj Absalón quixbânu chi joßcan riqßuineb chixjunileb laj Israel li queßcuulac chirilbal li rey. Joßcan nak quixkßunbesiheb laj Israel.

⁷Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: 'Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!

⁷Nak ac xnumeß câhib chihab, laj Absalón quixye re li rey David: —At rey, nintzßâma châcuu nak tâqßue inlesêns chi xic Hebrón re nak tinqßue lin mayej li quinyechißi re li Kâcuaß.

⁸Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.'

⁸Nak toj cuanquin aran Siria saß li tenamit Gesur, lâin quinye re li Kâcuaß nak lâin tinlokßoni ru cui tinixcßam cuißchic Jerusalén, chan.

⁹Ja kuningas ütles temale: 'Mine rahuga!' Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.

⁹Ut li rey quixye re: —Naru nacatxic chi sa saß âchßôl, chan. Joßcan nak laj Absalón cô Hebrón.

¹⁰Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: 'Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!'

¹⁰Abanan, saß ajcuiß li cutan aßan laj Absalón quixtakla xyebal reheb chixjunileb li cuanqueb Israel: —Nak têrabi xyâb li trompetas, têjap êre chixyebal “Laj Absalón quixakabâc chokß rey aran Hebrón,” chaßkex.—

¹¹Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.

¹¹Laj Absalón quixbokeb cuib ciento chi cuînk re Jerusalén. Eb aßan queßcôeb chi incßaß nequeßxnau cßaßru oc re chixbânunquil laj Absalón.

¹²Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.

¹²Nak laj Absalón yô chi mayejac, quixtakla ajcuiß xbokbal laj Ahitofel saß li tenamit Gilo. Laj Ahitofel, aßan xcomoneb li nequeßqßuehoc xnaßleb li rey David. Chi joßcan yôqueb chi tâmc li nequeßtâken re laj Absalón ut yôqueb chi cacuûc xchßôleb riqßuin li yôqueb chixbânunquil.

¹³Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: 'Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole.'

¹³Jun li takl quichal riqßuin laj David ut quixye re: —Chixjunileb laj Israel queßxqßue xchßôl chi oquênc chirix laj Absalón.

¹⁴Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: 'Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!'

¹⁴Ut laj David quixye reheb chixjunileb li nequeßcßanjelac chiru aran Jerusalén: —Choêlelik chiru laj Absalón. Sêbahomak êrib. Cui incßaß takasêba kib, incßaß târûk takacol kib chiru laj Absalón. Mâre anchal teßchâlk ut teßnumtâk saß kabên ut teßxcamsiheb chixjunileb li cuanqueb saß li tenamit, chan.

¹⁵Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: 'Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.'

¹⁵Eb li nequeßcßanjelac chiru queßxye re: —At rey, lâo takabânu chixjunil li cßaßru tâye lâat, chanqueb.

¹⁶Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.

¹⁶Joßcan nak li rey David qui-el aran rochbeneb chixjunileb li cuanqueb saß li rochoch. Quixcanab lajêb li ixk li nequeßcuan riqßuin re teßxcßacßale li rochoch.

¹⁷Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.

¹⁷Najt ac xeßbêc nak coxeßxaklîk laj David ut chixjunileb li cuanqueb rochben.

¹⁸Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.

¹⁸Chixjunileb li nequeßtaklan saß xbêneb lix soldados, queßxakli chixcßatk li rey. Eb laj cereteo ut eb laj peleteo li nequeßcßacßalen re li rey saß li plêt queßnumeß chiru. Ut queßnumeß ajcuiß eb li cuakib ciento li soldados li queßchal Gat.

¹⁹Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: 'Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!

¹⁹Li rey David quixye re laj Itai laj Gat: —¿Cßaßut nak xatchal chikix? Us raj nak tatsukßîk Jerusalén saß lâ naßaj, ut tatcanâk riqßuin li rey li toj x-oc. Lâat jalan lâ tenamit ut isinbilat saß lâ tenamit.

²⁰Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!'

²⁰Tojeß ajcuiß xatcßulun arin. ¿Ma tento ta biß nak tâbeni âcuib chikix? Lâin naru ninxic yalak bar, abanan kßaxal us chokß âcue nak tatsukßîk ut tâcßam châcuix eb lâ cuech tenamitil. Aß taxak li Kâcuaß Dios chi-osobtesînk âcue chi junelic, chan laj David.

²¹Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!'

²¹Abanan laj Itai quixye re laj David: —At rey, saß xcßabaß li Kâcuaß, ut saß âcßabaß ajcuiß lâat, lâin ninye âcue nak tinxic châcuix yalak bar, usta yoßyôkin malaj ut tincamsîk, chan.

²²Ja Taavet ütles Ittaile: 'Tule siis ja mine edasi!' Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.

²²Joßcan nak laj David quixye re: —Us. Mâcßaß naxye. Tatxic chicuix, chan. Ut laj Itai laj geteo quinumeß chiru laj David rochbeneb li rech tenamitil ut eb li ralal xcßajoleb.

²³Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.

²³Chixjunileb li tenamit li yôqueb chi iloc re queßyâbac chi cau nak cô li rey David rochbeneb li cristian li yôqueb chi ochbenînc re. Chixjunileb queßnumeß junpacßal li haß Cedrón, ut li rey quinumeß ajcuiß. Eb li tenamit queßcôeb chi ubej nak yôqueb chi xic saß li chaki chßochß.

²⁴Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.

²⁴Laj Sadoc laj tij cuan rochben, joßqueb ajcuiß laj levita li yôqueb chi pakônc re lix Lokßlaj Câx li Kâcuaß. Queßxqßue saß chßochß li Lokßlaj Câx cuan cuiß laj Abiatar laj tij toj retal queßel chixjunileb li cristian saß li tenamit.

²⁵Ja kuningas ütles Saadokile: 'Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.

²⁵Li rey quixye re laj Sadoc: —Cßam cuißchic li Lokßlaj Câx saß li tenamit. Cui li Kâcuaß Dios sahak xchßôl cuiqßuin, aßan tâqßuehok cuißchic cue chi sukßîc re nak târûk tincuil cuißchic li Lokßlaj Câx saß lix naßaj.

²⁶Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!'

²⁶Abanan cui incßaß sa saß xchßôl cuiqßuin, chixbânuhak cuiqßuin joß naraj aßan, chan.

²⁷Ja kuningas ütles preester Saadokile: 'Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega!

²⁷Ut li rey David quixye ajcuiß re laj Sadoc laj tij: —¿Ma mâcuaß ta biß lâat aj kße? Sukßin anakcuan saß li tenamit chi mâcßaß âcßaßux ut tâcßameb châcuix laj Ahimaas lâ cualal joß ajcuiß laj Jonatán li ralal laj Abiatar.

²⁸Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks.'

²⁸Lâin tincanâk saß li naßajej bar nequeßnumeß cuiß junpacßal li nimaß saß li chaki chßochß toj tâtakla junak esilal cuiqßuin, chan laj David.

²⁹Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.

²⁹Joßcan nak laj Sadoc ut laj Abiatar queßxcßam li Lokßlaj Câx Jerusalén ut aran queßroybeni cßaßru tâcßulmânk.

³⁰Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.

³⁰Nak laj David yô chi taksînc saß li tzûl Olivos, yô chi yâbac. Tzßaptzßo xjolom ut mâcßaß xxâb chi rok xban xrahil xchßôl. Ut chixjunileb li yôqueb chi tâkênc re queßxtzßap lix jolomeb ut yôqueb ajcuiß chi yâbac.

³¹Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures', siis ütles Taavet: 'Issand, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!'

³¹Laj David quiyeheß resil re nak laj Ahitofel, aßan xcomoneb li nequeßoquen chirix laj Absalón. Joßcan nak laj David quitijoc ut quixye: —At Kâcuaß, tâpoß taxak ru lix cßaßux laj Ahitofel re nak incßaß us tâêlk li naßleb li tixqßue, chan.

³²Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal.

³²Nak laj David quicuulac saß xbên li tzûl li nequeßxlokßoni cuiß li Dios, quichal laj Husai laj arquita chixcßulbal. Pejel li rakß ut cuan poks saß xjolom.

³³Ja Taavet ütles temale: 'Kui sa tuled koos minuga, siis sa oled mulle koormaks.

³³Laj David quixye re: —Chßaßaj chokß cue cui tatxic chicuix.

³⁴Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma tahan olla su sulane. Varem olin ma su isa sulane, aga nüüd tahan ma olla sinu sulane - siis sa võid mind aidata ja teha tühjaks Ahitofeli nõu.

³⁴Abanan cui tatxic cuißchic Jerusalén ut tâye re laj Absalón nak tatcßanjelak chiru joß nak xatcßanjelac chicuu lâin, chi joßcan naru niquinâtenkßa chixpoßbal ru li yô chixcßûbanquil ru laj Ahitofel.

³⁵Eks ole seal koos sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile!

³⁵Aran cuanqueb laj Sadoc ut laj Abiatar, eb laj tij. Chixjunil li cßaßru tâcuabi saß li rochoch li rey, tâye reheb.

³⁶Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mida te kuulete.'

³⁶Laj Ahimaas ut laj Jonatán li ralaleb cuanqueb rochbeneb. Naru nacatakla chak resil li cßaßru tâcuabi chirixeb aßan, chan laj David.Joßcan nak laj Husai, li ramîg laj David, quicuulac saß li tenamit Jerusalén. Saß li hônal aßan yô chi oc saß li tenamit laj Absalón.

³⁷Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.

³⁷Joßcan nak laj Husai, li ramîg laj David, quicuulac saß li tenamit Jerusalén. Saß li hônal aßan yô chi oc saß li tenamit laj Absalón.