¹Kui Taavet oli mäetipust läinud pisut edasi, vaata, siis tuli temale vastu Mefiboseti sulane Siiba paari saduldatud eesliga, kelle seljas oli kakssada leiba, sada rosinakakku, sada viigimarjakakku ja lähker veini.

¹Nak laj David yô chi cubec jun pacßal li tzûl, quixcßul laj Siba lix môs laj Mefi-boset. Laj Siba yô chi châlc chixcßulbal laj David. Quixcßameb chak cuib li bûr cuan rîkeb. Li bûr yôqueb chak chirîkanquil cuib ciento li caxlan cua, jun ciento cût li chaki uvas ut jun ciento li caxlan cua yîbanbil riqßuin chaki higo ut jun bôls tzßûm li vino.

²Kuningas küsis Siibalt: 'Milleks on sul need?' Ja Siiba vastas: 'Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja viigimarjakakud sulastele söömiseks ja vein kõrbes väsinuile joomiseks.'

²Li rey David quixye re: —¿Cßaßut nak yôcat chixcßambal chak chixjunil aßin? chan. Laj Siba quixye re: —At rey, lâat ut eb lâ cualal âcßajol teßxic chirix li bûr. Chixjunileb li cuînk teßxcuaß li tzacaêmk. Ut li vino, aßan re teßrucß li teßlubk saß li chaki chßochß, chan.

³Ja kuningas küsis: 'Aga kus on su isanda poeg?' Ja Siiba vastas kuningale: 'Vaata, tema jäi Jeruusalemma, sest ta ütles: Nüüd annab Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningriigi.'

³Li rey quixye re: —¿Bar cuan laj Mefi-boset, li ri laj Saúl lâ patrón? chan. Laj Siba quixye re: —Xcana chak Jerusalén xban nak naxcßoxla nak eb laj Israel teßxxakab saß xcuanquil chokß rêkaj laj Saúl lix yucuaßchin, chan.

⁴Siis ütles kuningas Siibale: 'Vaata, kõik, mis on Mefiboseti oma, saab sinule.' Ja Siiba ütles: 'Ma kummardan, lase mind armu leida su silmis, isand kuningas!'

⁴Li rey David quixye re: —Chixjunil li cßaßru cuan re laj Mefi-boset, tâcanâk chokß âcue, chan. Laj Siba quixye re laj David: —At rey, lâin aj cßanjel châcuu. Junelic taxak sahak âchßôl cuiqßuin, chan.

⁵Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta tuli ja sajatas üha

⁵Li rey David quicuulac Bahurim. Aran cuan jun li cuînk aj Simei xcßabaß. Aßan ralal laj Gera xcomoneb li ralal xcßajol laj Saúl. Qui-oc chixmajecuanquil laj David.

⁶ning viskas kividega Taavetit ja kuningas Taaveti kõiki sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja vasakul.

⁶Laj Simei qui-oc chixcutinquil chi pec laj David ut eb laj cßanjel chiru, usta sutsûqueb xbaneb li soldado li nequeßcßacßalen re.

⁷Ja sajatades ütles Simei nõnda: 'Mine ära, mine ära, sina veremees ja kõlvatu!

⁷Laj Simei yô chixmajecuanquil laj David ut quixye re: —Elen arin. Lâat aj camsinel. Lâat jun cuînk incßaß us ânaßleb.

⁸Issand tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled saanud kuningaks. Issand annab kuningriigi su poja Absalomi kätte. Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees.'

⁸Li Kâcuaß Dios xqßuehoc âcue chixtojbal âmâc xban nak xacamsiheb nabal li ralal xcßajol laj Saúl ut lâat chic xat-oc saß lix naßaj. Li Kâcuaß xatrisi saß lâ cuanquil ut aß chic lâ cualal laj Absalón xqßue saß lâ naßaj. Xat-isîc saß lâ cuanquil xban nak lâat aj camsinel, chan.

⁹Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: 'Miks tohib see surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!'

⁹Ut laj Abisai, lix yum lix Sarvia, quixye re laj David: —At rey, ¿cßaßut nak yô châmajecuanquil li cuînk aßin, li chanchan tzßiß câmc re? Nintzßâma châcuu nak tâqßue inlesêns re tinxic chixsetbal lix cux, chan.

¹⁰Aga kuningas vastas: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad? Kui ta sajatab ja kui Issand on temale öelnud: Sajata Taavetit!, kes siis tohib küsida: Miks sa teed nõnda?'

¹⁰Abanan li rey quixye re: —Mêye cue chi joßcan, lâex lix yum lix Sarvia. Cui aßan yô chinmajecuanquil, naxbânu xban nak li Kâcuaß xyehoc re nak tixbânu chi joßcan. ¿Ani ta biß târûk tâyehok re cßaßut nak yô chixbânunquil chi joßcan? chan.

¹¹Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: 'Vaata, minu oma poeg, kes mu niudeist on välja tulnud, nõuab mu hinge, saati siis nüüd see benjaminlane. Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand on teda käskinud!

¹¹Ut laj David quixye re laj Abisai ut reheb ajcuiß li nequeßcßanjelac chiru: —Cui li tzßakal cualal târaj incamsinquil, ¿ma tojaß ta chic li cuînk aßin, li xcomoneb li ralal xcßajol laj Benjamín? Canabomak chinmajecuanquil xban nak li Kâcuaß xyehoc re nak tixbânu chi joßcan.

¹²Vahest Issand vaatab mu viletsuse peale ja vahest Issand tasub mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?'

¹²Mâre li Kâcuaß Dios târil li raylal li yôquin chixcßulbal ut mâre târil xtokßobâl cuu ut tinrosobtesi chokß rêkaj li raylal li yôquin chixcßulbal anakcuan, chan.

¹³Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja pildus liiva, olles temaga kohakuti.

¹³Ut nak laj David yô chi xic saß li be rochbeneb li cuînk, laj Simei yô ajcuiß chi xic chiru li tzûl. Yô chixhobbaleb ut yô chixcutbaleb chi pec ut yô chixcutbal li poks saß xbêneb.

¹⁴Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures, ja tõmbas seal hinge tagasi.

¹⁴Tacuajenakeb li rey ut eb li cuanqueb rochben nak queßcuulac saß jun li naßajej chire li nimaß Jordán. Ut aran queßcana chi hilânc.

¹⁵Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud Jeruusalemma; ja Ahitofel oli koos temaga.

¹⁵Ut laj Absalón ut chixjunileb li cuanqueb rochben, queßoc saß li tenamit Jerusalén. Laj Ahitofel cuan rochbeneb.

¹⁶Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde, siis ütles Huusai Absalomile: 'Elagu kuningas! Elagu kuningas!'

¹⁶Nak laj Husai, li ramîg laj David, quixcßul laj Absalón, quixjap re ut quixye: —¡Najt taxak chicuânk xyußam li rey! ¡Najt taxak chicuânk xyußam li rey! chan.

¹⁷Aga Absalom ütles Huusaile: 'Niisugune on siis su ustavus oma sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud koos oma sõbraga?'

¹⁷Laj Absalón quixye re laj Husai: —¿Ma mâcuaß ta biß lâat li tzßakal ramîg laj David? Cui lâat li tzßakal ramîg, ¿cßaßut nak incßaß xcôat chirix? chan.

¹⁸Ja Huusai vastas Absalomile: 'Ei, ainult keda Issand ja see rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja selle juurde jääda!

¹⁸Laj Husai quixye re laj Absalón: —Li jun li sicßbil ru xban li Dios, ut xbaneb li tenamit aßin ut xbaneb chixjunileb laj Israel, aßan li tincßanjelak chiru. Lâin tincanâk âcuiqßuin.

¹⁹Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega? Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!'

¹⁹¿Ani chi aj u tincßanjelak? ¿Ma mâcuaß ta biß chiru li ralal laj David tincßanjelak? Chanru nak xincßanjelac chiru lâ yucuaß, joßcan ajcuiß nak tincßanjelak châcuu lâat, chan laj Husai.

²⁰Siis ütles Absalom Ahitofelile: 'Andke nõu, mida peaksime tegema?'

²⁰Laj Absalón quixye re laj Ahitofel: —Qßue kanaßleb. ¿Cßaßru takabânu anakcuan? chan.

²¹Ja Ahitofel vastas Absalomile: 'Mine oma isa liignaiste juurde, keda ta on jätnud koda hoidma. Siis saab kogu Iisrael kuulda, et sa oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on, saavad julgust!'

²¹Laj Ahitofel quixye re: —Tatcuânk riqßuineb li ixk li xeßcuan riqßuin lâ yucuaß, li xeßcanabâc arin chi iloc cab. Cui tâbânu chi joßcan, chixjunileb teßxnau nak lâat xicß chic nacat-ileß xban lâ yucuaß ut teßcacuûk xchßôleb, chan.

²²Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks oma isa liignaiste juurde kogu Iisraeli silma all.

²²Ut queßxqßue jun lix muhebâl laj Absalón saß xbên li rochoch laj David. Ut chiruheb chixjunileb laj Absalón cô chi cuânc riqßuineb li ixk li queßcuan riqßuin lix yucuaß.Saß eb li cutan aßan, li naßleb li quixqßue laj Ahitofel quicßuleß xbaneb chixjunileb joß nak aßan râtin li Dios. Ut joß nak laj David quixbânu li cßaßru quixye laj Ahitofel, joßcan ajcuiß nak laj Absalón quixbânu li cßaßru quixye.

²³Ja Ahitofeli nõu, mida ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi Taavetile kui Absalomile.

²³Saß eb li cutan aßan, li naßleb li quixqßue laj Ahitofel quicßuleß xbaneb chixjunileb joß nak aßan râtin li Dios. Ut joß nak laj David quixbânu li cßaßru quixye laj Ahitofel, joßcan ajcuiß nak laj Absalón quixbânu li cßaßru quixye.