¹Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

¹Nak ac tîx chic chi us laj Isaac, quimoy li xnakß ru ut incßaß chic sa na-iloc. Saß jun li cutan laj Isaac quixbok li xbên ralal. Aßan laj Esaú. Quixye re: —At cualal.— Laj Esaú quichakßoc ut quixye re: —Cueßquin.—

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

²Laj Isaac quixye re: —Lâat nacanau nak tîxin chic. Mâre chi sêb nincam.

³Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

³Anakcuan tatxic saß qßuicheß chi yohoc. Cßam li cßaßru âcue tâcßanjelak re xcamsinquil li xul. Tâcßam chak chokß cue li cßaßru tâcamsi.

⁴Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

⁴Ut tâyîb caßchßinak lin tzacaêmk li nacuulac chicuu. Nak ac xincuaßac, lâin tatcuosobtesi nak toj yoßyôquin, chan laj Isaac re laj Esaú.

⁵Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

⁵Lix Rebeca quirabi li cßaßru quixye laj Isaac re laj Esaú. Laj Esaú cô saß qßuicheß chi yohoc re nak tixcamsi chak li xul li quiyeheß re xban lix yucuaß.

⁶siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

⁶Lix Rebeca quixye re laj Jacob li cßaßru quirabi. —Lâin xcuabi li cßaßru xye lâ yucuaß re lâ cuas.

⁷Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

⁷Lâ yucuaß xye re, “Ayu chi yohoc ut tâcßam chak junak li xul re nak tâyîb lin tzacaêmk. Tincuaßak ut lâin tatcuosobtesi chiru li Kâcuaß Dios nak toj yoßyôquin,” chan lâ yucuaß re laj Esaú.

⁸Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

⁸Anakcuan, Jacob, bânu li cßaßru tinye âcue.

⁹mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

⁹Ayu cuanqueb cuiß li quetômk ut tâcßam chak cuibak li châbil chibât li toj sâjeb. Riqßuineb aßan lâin tinyîb xtibel xcua lâ yucuaß li nacuulac chiru.

¹⁰Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

¹⁰Ut lâat tatxic chixqßuebal li tzacaêmk aßan re lâ yucuaß. Ut aßan tixtzaca ut tatrosobtesi nak toj mâjiß nacam, chan lix Rebeca.

¹¹Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

¹¹Laj Jacob quixye re: —Li cuas kßol is rix ut lâin moco kßol is ta cuix.

¹²Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

¹²Mâre tinixmâyu lin yucuaß ut tixnau nak yôquin chixbalakßinquil. Mâre mâcuaß chic cuosobtesinquil tinbok chak saß inbên. Mâre intzßektânanquil li tâchâlk saß inbên, chan laj Jacob.

¹³Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

¹³Ut lix naß quixye re: —Matcßoxlac chirix aßan. Lâin chincßuluk re li raylal aßan. Lâat bânu li cßaßru yôquin chixyebal âcue. Cßameb chak li chibât li xinye âcue, chan re laj Jacob.

¹⁴Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

¹⁴Laj Jacob cô chixcßambaleb li chibât ut quixkßaxtesi saß rukß lix naß. Ut lix naß quixyîb li tibel cua li nacuulac chiru lix yucuaß laj Jacob.

¹⁵Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

¹⁵Lix Rebeca quirisi chak li rakß laj Esaú li kßaxal châbil li xocxo xban, ut quixqßue chirix laj Jacob li îtzßinbej.

¹⁶Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

¹⁶Ut quixbat rix li chibât chiru lix tel laj Jacob joß ajcuiß chirix xcux.

¹⁷Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

¹⁷Ut quixkßaxtesi li tibel cua joß ajcuiß li caxlan cua saß rukß laj Jacob.

¹⁸ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

¹⁸Laj Jacob cô cuan cuiß lix yucuaß ut quixye re: —At inyucuaß, chan. Laj Isaac quixye re: —Cueßquin. ¿Anihat lâat? ¿Ma lâat laj Esaú? chan.

¹⁹Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

¹⁹Laj Jacob quixye re lix yucuaß: —Lâin li xbên âcualal. Xinbânu li cßaßru xaye cue. Cueß lix tibel âcua li xinyo chak. Bânu usilal. Tatcuaßak ut tinâcuosobtesi, chan laj Jacob.

²⁰Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

²⁰Laj Isaac quixye re: —At cualal, ¿ma saß junpât xatau chak li xinpatzß âcue? chan. Ut laj Jacob quichakßoc ut quixye re, —Li Kâcuaß Dios li nacalokßoni, aßan xtenkßan cue chixtaubal chi junpât, chan.

²¹Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

²¹Laj Isaac quixye re: —Jilon chak chincßatk re nak tinmâyu ru lâ tel, at cualal. ¿Ma lâat na tzßakal laj Esaú li cualal? chan.

²²Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!'

²²Laj Jacob quijiloc chixcßatk lix yucuaß. Laj Isaac quixmâyu ru lix tel ut quixye re: —Lâin nacuabi nak lix yâb lâ cux, aßan xyâb xcux laj Jacob, ut lâ tel, aßan xtel laj Esaú nak nacuecßa, chan.

²³Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

²³Laj Isaac incßaß quixnau ru laj Jacob xban nak lix tel kßol is ru joß lix tel laj Esaú. Nak ac oc re chirosobtesinquil laj Jacob,

²⁴Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

²⁴laj Isaac quixye cuißchic re: —Ye cue, ¿ma relic chi yâl nak lâat laj Esaú, li cualal? chan. Ut laj Jacob quichakßoc ut quixye re: —Lâin laj Esaú lâ cualal, chan.

²⁵Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

²⁵Laj Isaac quixye re: —Qßue cue lix tibel lin cua li xayo chak. Tincuaßak ut chirix aßan tatcuosobtesi, chan. Laj Jacob quixqßue re lix tibel xcua. Quixqßue ajcuiß lix vino. Ut laj Isaac quixtzaca li quiqßueheß re.

²⁶Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

²⁶Ut quixye re: —Anakcuan tatjilok chak cuiqßuin ut tâcuutzß li cuu, at cualal, chan.

²⁷Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

²⁷Laj Jacob quijiloc chixcßatk ut quirutzß ru lix yucuaß. Laj Isaac quirutzß xbôc li rakß. Ut quirosobtesi laj Jacob ut quixye: —Lix bôc li rakß li cualal, aßan joß xbôc li qßuicheß li quirosobtesi chak li Kâcuaß Dios.

²⁸Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

²⁸Aß taxak li Kâcuaß Dios tixqßue chak li hab saß xbên lâ cuacuîmk. Tixqßue ajcuiß âcue li châbil chßochß re nak sa talajeßqßuik lâ cuacuîmk joß ajcuiß lâ quißil kßên.

²⁹Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

²⁹Nimak taxak lâ cuanquil saß xbêneb lix nînkal tenamit. Joß ajcuiß saß xbêneb lâ cuechßalal. Eb li ralal xcßajol lâ naß oxlokß taxak tateßril. Li ani tâtzßektânânk âcue, tzßektânanbilak ajcuiß aßan. Ut ani tâbânûnk usilal âcue, usilal ajcuiß tâuxk re aßan, chan laj Isaac.

³⁰Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

³⁰Nak quirakeß rosobtesinquil laj Jacob, qui-el riqßuin lix yucuaß. Junpât relic laj Jacob nak quisukßi chak laj Esaú chi yohoc.

³¹Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

³¹Laj Esaú quixyîb ajcuiß lix tibel xcua lix yucuaß ut quixcßam riqßuin. Quixye re: —Bânu usilal, tatcuaßak. Cueß lix tibel âcua li xinyo chak. Nak tatrakekß chi cuaßac, tinâcuosobtesi, chan laj Esaú.

³²Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

³²Laj Isaac quixye re: —¿Anihat lâat?— Laj Esaú quixye re: —Lâin laj Esaú li xbên âcualal, chan.

³³Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

³³Laj Isaac quisach xchßôl ut nasicsot. Quixye re: —¿Ut ani li xcßamoc chak re lin tzacaêmk xbên cua? Lâin xintzaca chixjunil li xcßam chak nak toj mâjiß nacatcßulun lâat. Lâin xincuosobtesi ut aßan osobtesinbil chic anakcuan, chan.

³⁴Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

³⁴Nak quirabi li cßaßru quixye lix yucuaß, laj Esaú quixjap re chi yâbac xban xrahil saß xchßôl. Ut quixtzßâma chiru lix yucuaß: —Chinâcuosobtesi ajcuiß lâin, at inyucuaß, chan.

³⁵Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

³⁵Laj Isaac quixye re: —Xcßulun lâ cuîtzßin ut aßan xinixbalakßi ut xmakß châcuu lâ cuosobtesinquil li xinqßue raj âcue, chan.

³⁶Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

³⁶Laj Esaú quixye re lix yucuaß: —Mâre xban aßan nak xeqßue aj Jacob chokß xcßabaß. Ac xcaß sut xbânunquil cue chi joßcaßin. Xbên cua quixmakß chicuu li primogenitura. Ut anakcuan xmakß cuißchic chicuu li usilal li oc raj cue xcßulbal riqßuin li Dios. ¿Ma incßaß ta biß naru tinâcuosobtesi ajcuiß lâin? chan laj Esaú.

³⁷Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

³⁷Laj Isaac quixye re: —Laj Jacob, aßan chic nimâk xcuanquil châcuu. Chixjunileb chic li rechßalal teßcßanjelak chiru. Xincuosobtesi aßan re nak teßûchînk chi us li racuîmk joß ajcuiß lix quißil kßên. Anakcuan, ¿cßaß ta chic ru tinbânu âcue lâat, at cualal? chan.

³⁸Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

³⁸Laj Esaú quixye re lix yucuaß: —¿Ma chi tîc incßaß tatrûk chicuosobtesinquil? Bânu usilal, at inyucuaß, chinâcuosobtesi taxak, chan. Ut laj Esaú quixjap re chi yâbac.

³⁹Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

³⁹Laj Isaac quichakßoc ut quixye re: —Incßaß tatcuânk saß châbil chßochß chi moco tixqßue li hab saß xbên lâ chßochß.

⁴⁰Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

⁴⁰Ut riqßuin pletic tâcol rix lâ yußam chi junelic. Lâat tatcßanjelak chiru lâ cuîtzßin. Abanan tâcuulak xkßehil nak lâat tâcol âcuib chiru ut incßaß chic tatcuânk rubel xcuanquil. Joßcaßin ajcuiß teßxcßul eb lâ cualal âcßajol, chan laj Isaac re laj Esaú.

⁴¹Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

⁴¹Cßajoß nak quijoskßoß laj Esaú saß xbên laj Jacob xban nak qui-osobtesîc xban lix yucuaß. Quixye saß xchßôl: —Chi sêb nacuulac xkßehil nak tâcâmk lin yucuaß. Chirix aßan tincamsi li cuîtzßin, chan laj Esaú.

⁴²Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

⁴²Lix Rebeca quixnau cßaßru yô chixcßoxlanquil laj Esaú. Quixtakla xbokbal laj Jacob li îtzßinbej. Quixye re: —Qßue retal. Laj Esaú yô chixcßoxlanquil âcamsinquil.

⁴³Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

⁴³Anakcuan bânu li cßaßru tinye âcue. Yîb li cßaßru âcue ut tatêlelik. Tatxic saß rochoch laj Labán li cuas, li cuan chak saß li tenamit Harán.

⁴⁴ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

⁴⁴Tatcuânk chak riqßuin toj tânumekß xjoskßil lâ cuas.

⁴⁵kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

⁴⁵Nak acak xnumeß xjoskßil lâ cuas, tâsachk saß xchßôl li cßaßru xabânu re. Tojoßnak lâin tintakla âcßambal. Incßaß nacuaj texinsach chêcabichal, chan lix Rebeca re laj Jacob.Joßcan nak lix Rebeca cô chi âtinac riqßuin laj Isaac ut quixye re: —Lâin xintitzß xbaneb li rixakil laj Esaú. Eb aßan aj hitita. Cui laj Jacob naxcßam junak li ixk aj hitita chokß rixakil, ¿cßaßru aj e nak cuânkin arin? Us raj nak tincâmk, chan lix Rebeca re laj Isaac.

⁴⁶Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

⁴⁶Joßcan nak lix Rebeca cô chi âtinac riqßuin laj Isaac ut quixye re: —Lâin xintitzß xbaneb li rixakil laj Esaú. Eb aßan aj hitita. Cui laj Jacob naxcßam junak li ixk aj hitita chokß rixakil, ¿cßaßru aj e nak cuânkin arin? Us raj nak tincâmk, chan lix Rebeca re laj Isaac.