¹Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!

¹Laj Isaac quixbok laj Jacob riqßuin ut quixtzßâma rusilal li Dios saß xbên. Quixye re: —Incßaß naru tâcßam chokß âcuixakil junak li ixk aj Canaán, li cuanqueb arin.

²Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.

²Anakcuan yîb âcuib ut tatxic toj saß li tenamit Padan-aram. Tatxic saß rochoch laj Betuel lix yucuaß lâ naß. Aran tâsicß junak lâ cuixakil saß xyânkeb lix rabin laj Labán li ras lâ naß, chan.

³Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!

³Li Kâcuaß Dios, li kßaxal nim xcuanquil, aßan taxak tâosobtesînk âcue ut tixqßue chi qßuiânc lâ cualal âcßajol. Riqßuineb aßan teßcuânk li nînki tenamit.

⁴Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole koos sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!'

⁴Aß taxak li Kâcuaß Dios chi-osobtesînk âcue, joßqueb ajcuiß lâ cualal âcßajol, joß quixyechißi re laj Abraham. Lâex têrêchani li chßochß aßin li cuanco cuiß anakcuan joß aj numelo. Li chßochß aßin yechißinbil re laj Abraham xban li Kâcuaß Dios, chan laj Isaac.

⁵Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.

⁵Tojoßnak laj Isaac quixtakla laj Jacob saß li tenamit Padan-aram riqßuin laj Labán. Aßan li ralal laj Betuel aj arameo. Laj Labán, aßan ras lix Rebeca lix naß laj Jacob ut laj Esaú.

⁶Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!'

⁶Laj Esaú quixnau nak laj Isaac quirosobtesi laj Jacob. Quirabi ajcuiß nak quixtakla laj Jacob saß li tenamit Padan-aram chixsicßbal junak rixakil. Quixnau ajcuiß nak laj Isaac quixye re laj Jacob nak incßaß naru tixsicß junak rixakil saß xyânkeb laj Canaán.

⁷ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,

⁷Quixqßue retal nak laj Jacob quixpâb li râtin lix naß ut lix yucuaß. Quiril nak laj Jacob cô saß li tenamit Padan-aram.

⁸siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,

⁸Xban nak laj Jacob quiyeheß re nak incßaß tâsumlâk riqßuineb li ixk aj Canaán, laj Esaú quixtau ru nak lix yucuaß incßaß nacuulac chiru lix naßlebeb li ixk aj Canaán.

⁹ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

⁹Joßcan nak laj Esaú cô riqßuin laj Ismael li ralal laj Abraham chixtzßâmanquil chokß rixakil lix Mahalat lix rabin. Lix Mahalat, aßan rîtzßin laj Nebaiot. Ac cuan cuib li rixakil laj Esaú nak quixcßam lix Mahalat chokß rixakil.

¹⁰Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.

¹⁰Laj Jacob qui-el saß li tenamit Beerseba ut cô toj saß li tenamit Harán.

¹¹Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.

¹¹Nak laj Jacob quiril nak oc re li kßojyîn quicana chi cuârc saß be. Quixtau jun li pec helho ru ut quixqßue chokß xsoc xjolom ut quicuar.

¹²Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.

¹²Nak yô chi cuârc, laj Jacob quimatqßuec. Saß xmatcß quiril jun chanchan escalera xakxo saß chßochß ut nacuulac toj saß choxa xnajtil rok. Ut eb lix ángel li Kâcuaß nequeßtakeß ut nequeßcubeß chak chiru li escalera nak quiril.

¹³Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: 'Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.

¹³Li Kâcuaß Dios cuan chak toj saß xbên li escalera ut aßan quixye re laj Jacob: —Lâin li Kâcuaß Dios. Lâin li quinixlokßoni chak laj Abraham lâ xeßtônil yucuaß. Lâin ajcuiß li quinixlokßoni laj Isaac lâ yucuaß. Lâin tinqßue âcue li chßochß li yôcat cuiß chi hilânc anakcuan. Tinqßue ajcuiß reheb lâ cualal âcßajol.

¹⁴Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.

¹⁴Lâ cualal âcßajol teßqßuiânk joß xqßuial li poks li cuan saß li chßochß ut telajeßxjeqßui rib saß ruchichßochß. Saß âcßabaß lâat joß ajcuiß saß xcßabaßeb lâ cualal âcßajol, chixjunileb li tenamit li teßcuânk saß ruchichßochß teßxcßul jun li nimla usilal.

¹⁵Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!'

¹⁵Lâin junelic cuânkin âcuiqßuin. Yalak bar tatxic, lâin tin-ilok âcue. Nak lâat cuânkat chak saß jalan chic naßajej, lâin tatincßam cuißchic chak saß li chßochß aßin. Incßaß tatintzßektâna. Tinqßue âcue chixjunil li cßaßru xinyechißi âcue, chan li Kâcuaß Dios re laj Jacob.

¹⁶Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: 'Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!'

¹⁶Laj Jacob qui-aj ru ut quixye: —Relic chi yâl nak li Kâcuaß Dios cuan saß li naßajej aßin. Ut lâin incßaß xinnau nak xin-oc chi hilânc arin, chan.

¹⁷Ja ta kartis ning ütles: 'Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!'

¹⁷Cßajoß nak quixucuac laj Jacob ut quixye: —Mâ caßchßin nak nasach inchßôl chirilbal li lokßlaj naßajej aßin. Kßaxal lokß. Aßin xmuhebâl li Kâcuaß Dios ut aßin ajcuiß li oquebâl re li choxa, chan.

¹⁸Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.

¹⁸Joß cuulajak chic nak quisakêu, laj Jacob quixchap li pec li quixqßue chokß xsoc xjolom. Ut li pec aßan quixxakab ut quixqßue li aceite saß xbên. Aßan quixbânu chokß retalil nak li naßajej aßan kßaxal lokß.

¹⁹Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.

¹⁹Li naßajej aßan Luz xcßabaß nak quicuan. Abanan laj Jacob quixjal xcßabaß. Bet-el chic quixqßue chokß xcßabaß.

²⁰Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: 'Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,

²⁰Ut laj Jacob quixye: —Cui li Kâcuaß Dios tâberesînk cue ut tâilok cue, ut cui aßan tixqßue cue lin tzacaêmk joß ajcuiß li cuakß, lâin tinlokßoni aßan.

²¹ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,

²¹Cui li Kâcuaß Dios tâtenkßânk cue re nak tincuulak cuißchic saß rochoch lin yucuaß, ut cui takacßam cuißchic kib saß usilal riqßuin li cuas, lâin tinlokßoni li Kâcuaß Dios chi anchal inchßôl.Li pec aßin xinxakab anakcuan chokß retalil nak li naßajej aßin, aßan re xlokßoninquil li Kâcuaß Dios, chan. Ut laj Jacob quixye re li Dios, —Lâin tinmayeja châcuu li junjûnk saß xlajêtkil re chixjunil li cßaßru tâqßue cue, chan.

²²ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.'

²²Li pec aßin xinxakab anakcuan chokß retalil nak li naßajej aßin, aßan re xlokßoninquil li Kâcuaß Dios, chan. Ut laj Jacob quixye re li Dios, —Lâin tinmayeja châcuu li junjûnk saß xlajêtkil re chixjunil li cßaßru tâqßue cue, chan.