¹Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

¹Ut laj Jacob qui-el saß li naßajej aßan ut quixtiquib cuißchic xic saß lix tenamit. Nak yô chi xic, quixcßuleb lix ángel li Kâcuaß Dios.

²Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.

²Nak quirileb aßan, laj Jacob quixye: —Aßineb lix soldado li Kâcuaß Dios.— Ut quixqßue chokß xcßabaß li naßajej aßan Mahanaim.

³Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: 'See on Jumala leer!' Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

³Laj Jacob quixtaklaheb lix takl chi ubej re nak teßxic saß li tenamit Seir li cuan xcuênt Edom, re nak teßxye re laj Esaú nak cuulac re laj Jacob.

⁴Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele

⁴Laj Jacob quixye reheb lix takl: —Joßcaßin têye re laj Esaú: “Kâcuaß Esaú, châlc cuißchic re âcuiqßuin laj Jacob lâ cuîtzßin. Aßan xye nak tixqßue rib rubel âtakl. Chalen relic arin, riqßuin laj Labán cuan chak,” chaßkex re.

⁵ja andis neile käsu, öeldes nõnda: 'Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

⁵Ut têye ajcuiß re nak nabaleb lin quetômk cuan; cuan incuacax, cuan inbûr. Ut cuan ajcuiß nabaleb inmôs, joß cuînk joß ixk. Joßcan nak xintakla xyebal chi joßcaßin. Usan cui tinixcßul saß xyâlal, chan laj Jacob. Ut eb lix takl laj Jacob queßcôeb riqßuin laj Esaú.

⁶Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.'

⁶Nak queßsukßi chak eb lix takl queßxye re laj Jacob: —Xocuulac riqßuin laj Esaú lâ cuas ut aßan yô chi châlc châcßulbal. Ut xeßchal ajcuiß câhib ciento li cuînk chirix, chanqueb.

⁷Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: 'Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.'

⁷Nak laj Jacob quirabi li cßaßru queßxye, mâ caßchßin nak quixucuac ut cßajoß nak qui-oc xcßaßux. Quixjachiheb ru li cristian li cuanqueb rochben joß eb ajcuiß lix cuacax ut lix bûr, joß ajcuiß eb lix camello. Chi joßcan quicana chi cuib chßût li cßaßru re.

⁸Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,

⁸Laj Jacob cuan saß xchßôl nak mâre laj Esaú tâchâlk chi pletic riqßuin. Cui laj Esaú tixtiquib pletic riqßuineb li jun chßût, li jun chßût chic târûk teßêlelik re teßxcol rib.

⁹sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.

⁹Ut laj Jacob qui-oc chi tijoc ut quixye: —At inDios, lâat li Dios li quixlokßoni laj Abraham lin xeßtônil yucuaß. Ut lâat ajcuiß catxlokßoni chak laj Isaac, lin yucuaß. Lâat xatyehoc cue nak tinsukßîk cuißchic saß lin tenamit li cuanqueb cuiß lin comon. Xaye ajcuiß cue nak tâbânu li usilal cue.

¹⁰Ja Jaakob ütles: 'Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!

¹⁰Lâin mâcuaß incßulub chixjunil li usilal xabânu cue. Mâcßaß cuan cue nak xinnumeß saß li nimaß Jordán. Caßaj cuiß lin xukß natelnac saß cuukß. Ut anakcuan nabal lin biomal cuan xban nak lâat xatqßuehoc re.

¹¹Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.

¹¹Bânu usilal cue, chinâcol saß rukß laj Esaú li cuas. Lâin ninxucuac xban li cuas. Naru tinixcamsi ut naru tixcamsiheb li cuixakil joß eb ajcuiß lin cocßal.

¹²Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!

¹²Lâat junxil caye chak cue nak tinâcuosobtesi ut caye ajcuiß nak teßcuânk nabal li cualal incßajol joß xqßuial ru li samaib li cuan chire li palau, li incßaß naru rajlanquil xban xqßuial, chan.

¹³Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!'

¹³Laj Jacob quixnumsi li kßojyîn aran. Ut saß xyânkeb li cßaßru cuan re, quixsicß ru li mâtan li tixqßue re laj Esaú.

¹⁴Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

¹⁴Ut li mâtan li tixqßue re li ras, aßan aßin: cuib ciento li ixki chibât ut junmay têlom, ut cuib ciento li ixki carner ut junmay li têlom;

¹⁵kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

¹⁵lajêb xcâcßâl li camello rochben li ral; caßcßâl li bâc ut lajêb li toro; junmay li ixki bûr ut lajêb têlom.

¹⁶kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

¹⁶Ut laj Jacob quixkßaxtesiheb li xul aßin saß rukßeb lix môs. Junjûnk chi môs quicßamoc reheb li jûnk chßûtal chi xul. Ut laj Jacob quixye ajcuiß reheb lix môs: —Lâex xbên cua texxic ut najt caßchßinak êyânk nak texxic, chan.

¹⁷Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: 'Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!'

¹⁷Ut quixye re lix môs, li tâxic chi ubej: —Nak tâcßul laj Esaú li cuas, aßan tixpatzß âcue, “¿Ani âpatrón ut bar xic âcue? ¿Ani aj e li quetômk li yôcat chixcßambal?” chaßak âcue.

¹⁸Ja ta käskis esimest, öeldes: 'Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,

¹⁸Ut lâat tâye re, “At Kâcuaß Esaú, li quetômk aßin li yôquin chixcßambal, aßan lâ mâtan xtakla chak laj Jacob lâ môs. Aßan yô chak chi châlc chikix,” chaßkat re, chan laj Jacob re li môs li tâxic chi ubej.

¹⁹siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!'

¹⁹Joßcan ajcuiß quixye re li xcab ut li rox li quixtakla ut chixjunileb li yôqueb chi cßamoc re li jûnk chßûtal chi xul. —Joßcan têye re laj Esaú nak têcßul, chan reheb.

²⁰Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: 'Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

²⁰Ut quixye ajcuiß reheb: “Laj Jacob lâ môs yô chak chi châlc chikix,” chaßkex re laj Esaú.— Laj Jacob quixbânu chi joßcaßin xban nak cuan saß xchßôl nak tâkßunâk xchßôl laj Esaú nak târileb lix mâtan. Ut quixcßoxla nak mâre tâcßulekß saß xyâlal xban laj Esaú.

²¹Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!' Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

²¹Quixtaklaheb lix môs chixkßaxtesinquil lix mâtan laj Esaú ut laj Jacob toj quicana chixnumsinquil li kßojyîn aran.

²²Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

²²Saß ajcuiß li kßojyîn aßan, laj Jacob quicuacli ut quixtaklaheb chi xcaßbichal li rixakil jun pacßal li nimaß Jaboc. Quixtaklaheb ajcuiß li cuib chi môs ixk joß ajcuiß li ralal junlaju.

²³Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

²³Ut laj Jacob quixnumsi ajcuiß jun pacßal li nimaß chixjunil li cßaßru re.

²⁴Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.

²⁴Nak laj Jacob quicana xjunes, quicuulac riqßuin jun xtakl li Dios chanchan jun cuînk ut queßoc chixkßuchinquil ribeb rochben laj Jacob toj retal quisakêu.

²⁵Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.

²⁵Li cuînk quiril nak cau rib laj Jacob ut incßaß quixcuy xmetzßêu. Quixtochß laj Jacob saß xcßulbal rib xbakel li raß. Ut quibokße xbakel li raß laj Jacob nak yô chixyalbal xmetzßêu.

²⁶Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

²⁶Ut li cuînk quixye re laj Jacob: —Chinâcuachßab xban nak yô chi sakêuc, chan re. Ut laj Jacob quixye re: —Cui incßaß tinâcuosobtesi, incßaß tatcuachßab, chan.

²⁷Ja mees ütles: 'Lase mind lahti, sest juba koidab!' Aga tema vastas: 'Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!'

²⁷Ut li cuînk quixpatzß re: —¿Ani âcßabaß lâat?— Laj Jacob quixye re, —Aj Jacob incßabaß.—

²⁸Siis ta küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Ja ta vastas: 'Jaakob.'

²⁸Ut li cuînk quixye: —Anakcuan mâcuaß chic aj Jacob âcßabaß. Aj Israel chic âcßabaß xban nak xayal âmetzßêu riqßuin li Dios joß ajcuiß riqßuineb li cuînk. Lâat cau âcuib, chan.

²⁹Seepeale ütles tema: 'Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!'

²⁹Ut laj Jacob quixye re: —Bânu usilal ye cue ani âcßabaß lâat, chan. Ut lix takl li Dios quixye re laj Jacob: —¿Cßaßut nak tâcuaj tânau ani incßabaß? chan. Ut lix takl li Dios quirosobtesi laj Jacob saß li naßajej aßan.

³⁰Siis küsis Jaakob ja ütles: 'Ütle nüüd mulle oma nimi!' Aga ta vastas: 'Miks sa mu nime küsid?' Ja ta õnnistas teda seal.

³⁰Laj Jacob quixqßue chokß xcßabaß li naßajej aßan Peniel. Quixqßue lix cßabaß aßin xban nak quixye: —Saß li naßajej aßin xcuil ru li Kâcuaß Dios ut toj yoßyôquin, chan.

³¹Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: 'Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!'

³¹Xban nak quibokße xbakel li raß, nayêkan chic li rok laj Jacob nak qui-el saß li naßajej Peniel. Yô chak chi êlc li sakße nak qui-el aran.Chalen chak aßan, eb li ralal xcßajol laj Israel incßaß nequeßxtiu li richß mul xbakel raß li xul xban nak quibokße xbakel li raß laj Jacob.

³²Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.

³²Chalen chak aßan, eb li ralal xcßajol laj Israel incßaß nequeßxtiu li richß mul xbakel raß li xul xban nak quibokße xbakel li raß laj Jacob.

³³Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal.