¹Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: 'Miks te üksteisele otsa vaatate?'

¹Nak laj Jacob quirabi resil nak cuan li trigo aran Egipto, quixye reheb li ralal: —Lâex mâcßaß yôquex chixbânunquil. ¿Cßaßut nak yal yôquex chixcaßyanquil êrib chi ribil êrib?

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!'

²Lâin xcuabi resil nak aran Egipto cuan li trigo. Ayukex lâex ut têlokß chak caßchßinak ke re nak incßaß tocâmk xban katzßocajic, chan laj Jacob.

³Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.

³Ut li lajêb li ras laj José queßcôeb chixlokßbal li trigo aran Egipto.

⁴Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega, sest ta ütles: 'Et temale õnnetust ei juhtuks!'

⁴Abanan laj Jacob incßaß quixtakla laj Benjamín chirixeb li ras xban nak cßajoß lix cßaßux chirix. Cuan saß xchßôl nak mâre cßaßru tixcßul saß be nak yôkeb chi xic.

⁵Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.

⁵Eb li ralal laj Jacob, li nayeman ajcuiß aj Israel re, queßcuulac saß xyânkeb li yôqueb chi lokßoc trigo aran Egipto xban nak yô ajcuiß li cueßej saß li tenamit Canaán.

⁶Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.

⁶Laj José, aßan li nataklan saß li tenamit Egipto ut saß rukß aßan quicana xcßayinquil li trigo. Eb li ras laj José queßcuulac riqßuin ut queßxxulub rib saß chßochß chiru.

⁷Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: 'Kust te tulete?' Ja nad vastasid: 'Kaananimaalt, et leiba osta.'

⁷Nak laj José quirileb ru, aßan ticto quixnau ruheb nak aßaneb li ras, abanan quixbânu rib nak incßaß naxnauheb ru. Kßetkßet caßchßin laj José nak quirâtinaheb li ras. Quixpatzß reheb: —¿Bar xexchal chak lâex? chan reheb. Eb aßan queßchakßoc ut queßxye re: —Lâo xochal Canaán. Xochal arin chixlokßbal caßchßinak li katzacaêmk, chanqueb re.

⁸Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.

⁸Laj José quixnau ruheb li ras, abanan eb aßan incßaß queßxqßue retal nak aßan laj José.

⁹Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: 'Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!'

⁹Ut quinak saß xchßôl laj José chanru nak quimatqßuec chirixeb li ras. Quixye reheb: —Lâex moco yâl ta nak chi lokßoc xexchal arin. Lâex yal qßuehoc etal xexchal arin re nak têril li cßaßru cuan arin, chan laj José.

¹⁰Aga nemad ütlesid: 'Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma.

¹⁰Eb aßan queßxye re: —Chacuy taxak li kamâc, at Kâcuaß. Lâat nim lâ cuanquil. Li cßaßru xochal xbânunquil arin yal xlokßbal caßchßinak li katrigo re tâcßanjelak chokß re li katzacaêmk.

¹¹Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad.'

¹¹Lâo kas kib. Junaj kayucuaß. Saß xyâlal nococuan. Lâo mâcuaßo aj qßuehol etal, chanqueb re.

¹²Tema aga ütles neile: 'Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!'

¹²Laj José quixye cuißchic reheb: —Moco yâl ta li nequeye. Lâex xexchal chixqßuebal retal cßaßru cuan saß li tenamit aßin, chan.

¹³Siis nad vastasid: 'Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga ühte ei ole enam olemas.'

¹³Eb aßan queßxye re: —Lâo cablajuho chikajunil. Ralalo jun chi cuînk aj Canaán. Li îtzßinbej xcana chak riqßuin li kayucuaß. Ut li jun chic mâ ani chic saß kayânk, chanqueb re laj José.

¹⁴Aga Joosep ütles neile: 'See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!

¹⁴Ut laj José quixye reheb: —Yâl ajcuiß li xinye êre nak lâex aj qßuehol etal.

¹⁵Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud!

¹⁵Chi joßcaßin tâtzßilmânk âtin chêrix ma relic chi yâl li cßaßru yôquex chixyebal. Tinye êre saß xcßabaß laj faraón nak lâex incßaß naru tex-êlk arin toj tâchâlk lê rîtzßin.

¹⁶Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!'

¹⁶Xicak junak li cuan saß êyânk chixcßambal chak lê rîtzßin. Ut lâex texcanâk arin saß tzßalam. Chi joßcan tinnau ma relic chi yâl li cßaßru yôquex chixyebal cue. Cui incßaß nequecßam chak lê rîtzßin, tânaumânk saß xcßabaß laj faraón nak lâex aj qßuehol etal, chan.

¹⁷Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.

¹⁷Laj José quixtaklaheb chixjunileb saß tzßalam re oxib cutan.

¹⁸Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: 'Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:

¹⁸Saß rox li cutan laj José quixye reheb: —Lâin ninqßue xcuanquil li Dios. Têbânu li cßaßru tinye êre re nak texcolekß.

¹⁹kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes

¹⁹Cui yâl nak saß xyâlal nequexcuan, canâk junak lê ras arin saß tzßalam. Ut li belêb chic târûk teßxcßam li trigo saß lê rochoch xban nak yô ajcuiß li cueßej aran.

²⁰ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!' Ja nad tegid nõnda.

²⁰Ut texsukßîk cuißchic chak ut têcßam chak arin lê rîtzßin. Chi joßcan tinnau nak yâl li cßaßru xeye cue ut lâex texcolekß chêjunilex. Cui incßaß yâl, lâex texcâmk, chan. Ut queßoc chixcßoxlanquil chanru teßxbânu.

²¹Ja nad ütlesid üksteisele: 'Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!'

²¹Ut queßxye chi ribileb rib: —Relic chi yâl nak xomâcob riqßuin li cßaßru kabânu chak junxil re laj José, li kîtzßin. Lâo quikil nak quirahoß saß xchßôl riqßuin li kabânu re. Lâo incßaß quikil xtokßobâl ru nak quixtzßâma chiku nak takatokßoba ru. Xban aßan nak xchal li raylal aßin saß kabên, chanqueb chi ribileb rib.

²²Ja Ruuben vastas neile, öeldes: 'Eks ma rääkinud teile ja öelnud: Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!'

²²Ut laj Rubén quixye reheb: —¿Ma incßaß ta biß quinye êre nak incßaß têbânu raylal re laj José li kîtzßin? Ut lâex incßaß xex-abin chicuu. Ut anakcuan tento nak tâcuânk rêkaj lix camic. Aßan na li cßaßru yôco chixtojbal anakcuan riqßuin li xkabânu chak junxil, chan laj Rubén.

²³Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu.

²³Eb aßan incßaß queßxnau nak laj José yô chixtaubal ru li râtinobâleb xban nak cuan jun laj jalol âtin na-ochbenin re ut aßan najaloc re li âtin li naxye laj José.

²⁴Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada.

²⁴Ut laj José quixcanabeb junpât ut cô chi yâbac xjunes xban xsahil saß xchßôl. Quisukßi ut quiâtinac riqßuineb. Laj José quixchap laj Simeón ut quixbacß li rukß chiruheb li ras.

²⁵Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.

²⁵Ut quixtakla xbutßbal li trigo saß eb lix coxtal. Ut saß li junjûnk chi coxtal quixkßajsi li tumin li queßxtoj cuiß li trigo. Ut quixqßueheb ajcuiß xtzacaêmk re nak teßcuaßak saß be. Joßcan quixbânu reheb.

²⁶Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära.

²⁶Ut eb aßan quilajeßxbacß li jûnk coxtal chi trigo chirixeb lix bûr, ut queßcôeb.

²⁷Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus.

²⁷Eb aßan queßoc chi hilânc saß jun li muhebâl bar teßxnumsi cuiß li kßojyîn. Ut jun reheb qui-oc chixqßuebal xcua lix bûr. Nak quixhit lix coxtal, quisach xchßôl chirilbal nak cuan peß li tumin chi saß lix coxtal.

²⁸Ja ta ütles oma vendadele: 'Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!' Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: 'Miks on Jumal meile seda teinud?'

²⁸Ut aßan quixye reheb li ras: —Ilomak li cßaßru xintau saß lin coxtal. Xeßxkßajsi chak xtzßak li trigo li xkatoj cuiß. ¿Cßaßut nak xeßxbânu ke chi joßcaßin? chan. Ut queßsach xchßôleb. Nequeßsicsot nak queßxye: —¿Cßaß xak ru nak xbânu ke li Dios chi joßcaßin? chanqueb.

²⁹Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes:

²⁹Ut queßcuulac Canaán riqßuin lix yucuaßeb ut queßxserakßi re chixjunil li cßaßru queßxcßul.

³⁰'See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks.

³⁰Ut queßxye re: —Cßoxla, li cuînk nataklan saß li tenamit Egipto kßaxal kßetkßet nak xorâtina. Ut xye ke nak lâo aj qßuehol etal.

³¹Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad.

³¹Lâo xkaye re: “Lâo saß xyâlal nococuan. Lâo incßaß cßaynako chi qßuehoc etal.”

³²Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.

³²Ut xkaye ajcuiß re, “Lâo cablajuho chikajunilo. Jun ajcuiß li kayucuaß. Jun li kîtzßin mâ ani chic. Ut li îtzßinbej xcana chak saß li tenamit Canaán riqßuin li kayucuaß,” chanco re.

³³Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge

³³Tojoßnak li cuînk li nataklan saß li tenamit Egipto quixye ke, “Re nak tinpâb ma relic na chi yâl nak lâex tîc lê chßôl, tâcanâk junak êre arin. Ut li jun chßôl chic teßxcßam lix trigo reheb lê rechßalal li câmqueb re xban cueßej.

³⁴ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.'

³⁴Ayukex ut cßamomak chak lê rîtzßin li xeye cue. Chi joßcan lâin tinnau nak lâex mâcuaßex aj qßuehol etal. Ut tinnau nak lâex tîc êchßôl. Ut lâin tinkßaxtesi êre lê ras ut naru texlokßok cuißchic saß li tenamit aßin,” chan. Joßcaßin xye ke, chanqueb re lix yucuaßeb.

³⁵Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende isa kartma.

³⁵Ut nak coxeßxte li junjûnk chi coxtal quilajeßxtau li jun jôb chi tumin saß eb lix coxtal. Ut nak queßril li tumin, cßajoß nak queßxucuac, joß ajcuiß li yucuaßbej.

³⁶Ja nende isa Jaakob ütles neile: 'Te võtate minult lapsed! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!'

³⁶Ut laj Jacob quixye reheb: —Anakcuan cßajoß yôquex chak chixbânunquil cue. Mâ ani chic li cualal laj José. Ut anakcuan incßaß chic xsukßi chak laj Simeón. Ut toj têraj cuißchic xmakßbal laj Benjamín chicuu. ¿Cßaßut nak chixjunil natßaneß saß inbên? chan laj Jacob reheb.

³⁷Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: 'Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!'

³⁷Ut laj Rubén quixye re lix yucuaß: —Kßaxtesi saß cuukß laj Benjamín. Matcßoxlac. Lâin tincßam cuißchic chak âcuiqßuin. Cui incßaß tincßam chak laj Benjamín ut tinkßaxtesi saß âcuukß, lâat târûk tâcamsi xcaßbichaleb li cualal, chan laj Rubén.Ut laj Jacob quixye re: —Mâ jaruj târûk tâxic li cualal chêrix. Cßoxla, camenak li cualal jun ut caßaj chic laj Benjamín nacuan cuiqßuin. Mâre cßaßru tixcßul saß be nak yôkex chi xic. Cui mâ anihak chic laj Benjamín cuiqßuin, lâin naru nincam xban xrahil saß inchßôl xban nak lâin tîxin chic. Lâex cuan êmâc cui nincam xban xrahil inchßôl, chan laj Jacob.

³⁸Kuid tema ütles: 'Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!'

³⁸Ut laj Jacob quixye re: —Mâ jaruj târûk tâxic li cualal chêrix. Cßoxla, camenak li cualal jun ut caßaj chic laj Benjamín nacuan cuiqßuin. Mâre cßaßru tixcßul saß be nak yôkex chi xic. Cui mâ anihak chic laj Benjamín cuiqßuin, lâin naru nincam xban xrahil saß inchßôl xban nak lâin tîxin chic. Lâex cuan êmâc cui nincam xban xrahil inchßôl, chan laj Jacob.