¹Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: 'Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.

¹Laj José quixye re li xbên môs: —Ayu lâat ut tâbutßeb lix coxtal riqßuin li trigo li joß qßuial na teßxcuy xcßambal. Ut tâqßue cuißchic lix tumineb li junjûnk saß eb lix coxtal.

²Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta viljarahaga!' Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.

²Ut saß lix coxtal li îtzßinbej, tâqßue lin secß plata. Ut tâqßue ajcuiß lix tumin chi saß lix coxtal, chan. Ut li môs quixbânu joß quiyeheß re xban laj José.

³Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.

³Joß cuulajak chic nak quisakêu, eb li ralal laj Jacob queßchakßrabîc xban laj José ut queßcôeb ut queßxcßameb ajcuiß lix bûr.

⁴Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: 'Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?

⁴Tojoß junpât reliqueb li cuînk saß li tenamit, nak laj José quixbok li xbên môs ut quixye re: —Ayu saß junpât ut toxâtauheb li cuînk li xeßcôeb. Ut tâye reheb, “¡Cßoxlahomak chi us! Usilal xbânu êre lin patrón. ¿Cßaßut nak xebânu li incßaß us re? ¿Cßaßut nak xerelkßa chak lix secß plata lin patrón?” chaßkat reheb.

⁵Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!'

⁵Ut tâye ajcuiß reheb, “Li secß aßan, aßan li na-ucßac cuiß lin patrón ut aßan nacßanjelac ajcuiß re kßehînc. Cßajoß xyibal ru li xebânu chak re lin patrón,” chaßkat reheb, chan laj José re lix môs.

⁶Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.

⁶Li môs cô saß junpât ut coxtauheb li cuînk saß be. Ut quixye reheb chixjunil li quiyeheß re xban laj José.

⁷Aga nad vastasid temale: 'Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulastele oleks teotuseks nõnda teha.

⁷Eb aßan queßchakßoc ut queßxye re: —At Kâcuaß, ¿cßaßut nak yôcat chixyebal ke chi joßcan? Lâo moco cßaynako ta chixbânunquil li naßleb aßan.

⁸Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?

⁸¿Ma incßaß ta biß xaqßue retal nak xkakßaxtesi li tumin li xkatau saß eb li kacoxtal Canaán? Aßan retalil nak lâo mâ jaruj to-oc chirelkßanquil xbiomal lâ patrón. Usta plata, usta oro, lâo incßaß naru to-oc xchßeßbal li cßaßru re.

⁹Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!'

⁹Sicß saß li kacoxtal. Ma hôn tana nacatau saß eb li kacoxtal. Cui tâtau li secß saß xcoxtal junak, aßan tâcamsîk. Ut chikajunilo tocanâk chokß xmôs lâ patrón, chanqueb re.

¹⁰Siis ta ütles: 'Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!'

¹⁰Li môs quixye reheb: —Chi-uxmânk taxak joß xaye. Li ani tintau cuiß li secß, aßan tâcanâk chokß aj cßanjel chicuu chi junaj cua. Ut lâex li jun chßôl chic naru texxic xban nak mâcuaß lâex cuan êre, chan.

¹¹Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.

¹¹Ut eb aßan saß junpât quilajeßxcubsi chiru chßochß lix coxtal ut li junjûnk queßxhit lix coxtaleb.

¹²Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga - ja karikas leiti Benjamini kotist.

¹²Ut li môs quixtiquib xsicßbal xbên cua saß xcoxtal li asbej. Toj saß rosoßjic quixsicß saß xcoxtal li îtzßinbej. Ut aran quixtau li secß saß xcoxtal laj Benjamín.

¹³Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.

¹³Ut eb li ras laj Benjamín queßxkßichi li rakßeb chirixeb xban xrahileb saß xchßôl. Quilajeßxbacß lix coxtal saß junpât. Quilajeßxtaksi cuißchic chirixeb lix bûr. Ut queßsukßi cuißchic saß li tenamit li cuan cuiß laj José.

¹⁴Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.

¹⁴Ut laj Judá rochbeneb li rîtzßin ut li ras queßcuulac saß li rochoch laj José. Eb aßan queßxcuikßib rib saß chßochß chiru laj José.

¹⁵Ja Joosep ütles neile: 'Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?'

¹⁵Laj José quixye reheb aßan: —¿Cßaßut nak xebânu chi joßcaßin? ¿Ma incßaß ta biß nequenau nak junak cuînk joß lâin kßaxal nim incuanquil, ninnau ajcuiß kßehînc? chan laj José reheb.

¹⁶Siis vastas Juuda: 'Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti.'

¹⁶Laj Judá quixye re: —At Kâcuaß, ¿cßaßru raj takaye âcue? ¿Cßaß chic ru naru takaye âcue re nak tâpâb nak mâcuaß lâo xobânun re aßin? Li Kâcuaß Dios nanaßoc re cßaßru kamâc. Mâcuaß caßaj cuiß riqßuin li xeßxtau cuiß lâ secß tâcanâk chokß âmôs. Tocanâk ajcuiß lâo chikajunilo, chanqueb.

¹⁷Aga ta ütles: 'Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!'

¹⁷Laj José quichakßoc ut quixye reheb: —Incßaß nacuaj chi joßcan. Caßaj cuiß li xtauman cuiß lin secß, aßan tâcanâk chokß inmôs. Ut lâex naru texsukßîk saß xyâlal riqßuin lê yucuaß, chan.

¹⁸Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: 'Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!

¹⁸Ut laj Judá quinachßoc chiru laj José ut quixye re: —Chacuy inmâc. Lâin tincuaj xyebal cuib oxibak âtin âcue. Usan cui incßaß tâchâlk âjoskßil saß kabên xban nak lâat kßaxal nim âcuanquil. Lâat joß laj faraón, chan.

¹⁹Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni vend?

¹⁹Laj Judá quixye ajcuiß re: —At Kâcuaß, lâat xatpatzßoc ke ut xaye ke “¿Ma cuan lê yucuaß? ¿Ma cuan lê rîtzßin?” chancat ke.

²⁰Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.

²⁰Ut lâo xkaye âcue, “Cuan li kayucuaß. Tîx chic. Ut cuan ajcuiß li kîtzßin toj sâj. Saß xtîxilal li kayucuaß quiyoßla li kîtzßin aßan. Caßaj chic a jun aßin cuan reheb li cuib chi ralal li junaj xnaßeb. Li ras li kîtzßin aßin ac camenak. Ut li kayucuaß cßajoß nak naxra laj Benjamín.”

²¹Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga!

²¹Lâat xaye ke, “Cßamomak chak lê rîtzßin arin. Tincuaj tincuil ru,” chancat ke.

²²Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.

²²Ut lâo xkaye âcue, “Li kîtzßin incßaß naru tixcanab chak li kayucuaß xjunes. Cui tixcanab chak li kayucuaß xjunes naru nacam li kayucuaß xban xrahil saß xchßôl.”

²³Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.

²³Abanan lâat xaye ke, “Cui incßaß nequecßam chak lê rîtzßin, incßaß chic têril cuu,” chancat ke.

²⁴Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,

²⁴Nak xocuulac riqßuin li kayucuaß, ticto xkaye re cßaßru xaye ke lâat.

²⁵siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba!

²⁵Ut li kayucuaß xye ke, “Ayukex cuißchic chixlokßbal caßchßinak katzacaêmk,” chan.

²⁶Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole koos meiega.

²⁶Ut lâo xkaye re, “Incßaß naru toxic cui incßaß naxic li kîtzßin chikix. Incßaß toxcßul li cuînk cui incßaß nakacßam li kîtzßin chikix,” chanco re.

²⁷Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.

²⁷Ut li kayucuaß xye ke, “Lâex nequenau nak cuib ajcuiß li cualal quicuan riqßuin li cuixakil camenak.

²⁸Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.

²⁸Li jun quintakla chi takl ut incßaß chic quisukßi chak. Lâin ninye nak junak joskß aj xul xcamsin re. Incßaß chic xcuil bayak ru.

²⁹Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.

²⁹Cui têcßam chêrix laj Benjamín, mâre cßaßru tixcßul saß be. Lâex cuan êre cui nincam xban xrahil saß inchßôl,” chan ke li kayucuaß.

³⁰Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,

³⁰Ut anakcuan cui tinsukßîk riqßuin lin yucuaß ut mâ anihak chic laj Benjamín chicuix, lâin ninye nak tâcâmk xban nak junes laj Benjamín naxcßoxla.

³¹ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,

³¹Ut lâo cuan ke cui nacam li kayucuaß xban xrahil saß xchßôl.

³²sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.

³²Lâin xinye re lin yucuaß, “Cui incßaß tâsukßîk chak lâ cualal chicuix, tâcanâk chi junaj cua li raylal saß inbên,” chanquin re.

³³Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu koos oma vendadega!

³³Xban aßan tintzßâma châcuu nak tinâcßul chokß rêkaj laj Benjamín. Lâin tincanâk chokß âmôs. Bânu usilal, canab chi xic laj Benjamín chirixeb li ras.¿Chan ta cuiß ru nak tinxic riqßuin lin yucuaß cui mâ anihak chic laj Benjamín chicuix? Incßaß tincuy rilbal inyucuaß nak cßajoßak xrahil saß xchßôl, chan laj Judá re laj José.

³⁴Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!'

³⁴¿Chan ta cuiß ru nak tinxic riqßuin lin yucuaß cui mâ anihak chic laj Benjamín chicuix? Incßaß tincuy rilbal inyucuaß nak cßajoßak xrahil saß xchßôl, chan laj Judá re laj José.