¹Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:

¹Li Kâcuaß quiâtinac cuißchic riqßuin laj Jeremías ut quixye re:

²'Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!

²—Aßan aßin li âtin li quixye li Kâcuaß, lix Dioseb laj Israel. Tzßîba saß jun li hu chixjunil li xinye âcue.

³Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad selle.'

³Tâcuulak xkßehil nak lâin tinqßueheb cuißchic chi sukßîc saß lix naßajeb lin tenamit li cuanqueb chi prêxil. Tinqßueheb chi sukßîc saß li naßajej li quinqßue reheb lix xeßtônil yucuaßeb re nak teßcuânk aran, chan li Dios.

⁴Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda kohta,

⁴Abanan, aßaneb aßin li âtin li quixye li Kâcuaß chirixeb laj Israel ut eb laj Judá.

⁵sest nõnda ütleb Issand: 'Me oleme kuulnud hirmukisa; on kartus, aga mitte rahu.

⁵Li japoc e, retal li xucuac, yô chi abîc. Mâcuaß resil li tuktûquil usilal li yô chi abîc.

⁶Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen iga meest käed puusas nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatuks?

⁶Cßoxlahomak junpâtak. ¿Ma naru ta biß nayoßla junak xcßulaßal li cuînk? ¿Cßaßut nak yôqueb chi xucuac li cuînk ut yôqueb chi yâbac? Sakquirin aj chic nequeßiloc xbaneb xxiu. Chanchaneb chic li ixk li oqueb re chi qßuirâc.

⁷Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole. See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.

⁷Tâcuulak xkßehil nak teßxcßul junak li nimla raylal. Mâcßaß naru najuntakßêtaman cuiß li raylal aßan. Kßaxal ra teßxcßul li ralal xcßajol laj Jacob. Abanan eb aßan teßcolekß chiru li raylal.

⁸Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid enam teenima,

⁸Saß li cutan aßan, chan li Kâcuaß, lâin tincuisi li raylal li cuanqueb cuiß. Chanchan nak tintok li yugo ut tincuisi li cadena li bacßbôqueb cuiß. Incßaß chic teßqßuehekß saß cacuil cßanjel xbaneb li jalaneb xtenamit.

⁹vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan.

⁹Teßcßanjelak ban chic chicuu lâin lix Dioseb ut chiru li ralal laj David li tinxakab chokß xreyeb.

¹⁰Aga sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ütleb Issand, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo nende vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.

¹⁰Li Kâcuaß quixye: —Mexxucuac lâex li ralal xcßajol laj Jacob laj cßanjel chicuu. Mexxucuac lâex aj Israel. Lâin tincolok êre saß li najtil tenamit. Lâin tincolok reheb lê ralal êcßajol saß li naßajej li queßcßameß cuiß. Eb li ralal xcßajol laj Jacob teßcuânk cuißchic saß tuktûquil usilal ut incßaß chic teßxucuak.

¹¹Sest mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa. Ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma sind olen pillutanud. Aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.

¹¹Lâin cuânkin êriqßuin ut lâin tincolok êre. Usta tinsacheb ru chi junaj cua li tenamit li xexinjeqßui cuiß, abanan lâin incßaß tinsach êru chi junaj cua. Lâin tinkßusuk êre, abanan tinbânu saß tîquilal. Incßaß texincanab chi incßaß têtoj rix lê mâc.

¹²Sest nõnda ütleb Issand: Su vigastus on ravimatu, su haav on valus.

¹²Li Kâcuaß quixye reheb lix tenamit: —Li raylal li yôquex chixcßulbal chanchan jun li yocßol li mâcßaß xbanol.

¹³Ei ole kedagi, kes kaitseks su õigust, mädapaisel ei ole paranemist, sulle ei kasva korpa.

¹³Mâ ani na-oquen chêrix. Mâ ani nabanoc êre. Ut mâcßaß junak ban tâbanok re lê raylal.

¹⁴Kõik su armukesed on sind unustanud, nad ei küsi su järele. Sest ma olen sind löönud, nagu lüüakse vaenlast halastamatu karistusega, sellepärast et su süü on suur, et su patte on palju.

¹⁴Xextzßektânâc xbaneb li tenamit li xeßoquen chêrix. Incßaß chic nequexcßoxlaheb. Xban lê mâusilal ut xban ajcuiß nak numtajenak li mâc xebânu, lâin xexinqßue saß raylal joß nequeßxbânu li xicß nequeßiloc êre.

¹⁵Miks sa kisendad oma haava pärast, et su valu on vaigistamatu? Su suure süü, su paljude pattude pärast olen ma sulle seda teinud.

¹⁵¿Cßaßut nak nequejap êre xban li raylal li yôquex chixcßulbal? Mâcßaß xbanol lê raylal. Xexinqßue chixcßulbal li raylal aßin xban nak numtajenak li mâc xebânu. Kßaxal numtajenak lê mâusilal.

¹⁶Ometi õgitakse ära kõik, kes sind õgivad, ja kõik, kes sind rõhuvad - viimane kui üks läheb vangi; kes sind rüüstavad, saavad rüüstatavaiks, ja kõik, kes võtavad sind saagiks, annan ma saagiks.

¹⁶Abanan tâcuulak xkßehil nak kßaxal ra teßxcßul eb li nequeßxbânu raylal êre. Teßchapekß ut teßcßamekß chi prêxil eb li xicß nequeßiloc êre. Tâmakßekß chiruheb li cßaßru reheb li nequeßmakßoc li cßaßru êre lâex. Ut tâelkßâk ajcuiß chiruheb li cßaßru reheb aßan li xeßelkßan re li cßaßru êre lâex.

¹⁷Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba ja ravida sind sinu haavadest, ütleb Issand, sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks: 'Siion, kellest ükski ei hooli!'

¹⁷Lâin texinqßuirtesi ut tinban lê yocßolal, usta eb li xicß nequeßiloc êre nequeßxye nak li tenamit Sión tzßektânanbil ut mâ ani nacßoxlan re.

¹⁸Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma pööran Jaakobi telkide vangipõlve ja ma halastan tema eluasemete peale; linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule ja palee asub seal, kus see peab asuma.

¹⁸Ut quixye cuißchic li Kâcuaß: —Lâin tincßameb cuißchic lin tenamit saß li naßajej li quinqßue re laj Jacob. Tincuil xtokßobâl ru lix tenamiteb. Tâyîbâk cuißchic li tenamit saß xbên li quipoßeß najter. Ut li palacio tâxakabâk cuißchic saß lix naßaj joß nak quicuan junxil.

¹⁹Sealt kostab tänulaul ja rõõmsate hääl. Ma teen nad paljuks ja nad ei vähene, ma teen nad auväärseiks ja neid ei halvustata.

¹⁹Ut eb li tenamit teßbichânk re bantioxînc ut teßbichânk xban xsahileb xchßôl. Tebinqßue cuißchic chi qßuiânc toj retal teßnabalokß. Tinqßue cuißchic xlokßaleb ut incßaß chic teßtzßektânâk.

²⁰Siis on ta pojad nagu muistegi ja ta kogudus seisab kindlana mu ees. Ja ma karistan kõiki ta piinajaid.

²⁰Eb li ralal xcßajol teßcuânk joß nak queßcuan najter. Ut tinxakab saß xnaßaj lix tenamiteb. Chixjunileb li teßrahobtesînk reheb tinqßueheb chixtojbal xmâc.

²¹Temast enesest tuleb ta aukandja ja tema keskelt ilmub ta valitseja; ma luban teda ligineda ja ta tuleb mu juurde, sest kes muidu annaks pandiks oma südame, et minule ligineda? ütleb Issand.

²¹Saß xyânkeb ajcuiß aßan tâêlk chak li tâcßamok be chiruheb. Li ani tâtaklânk saß xbêneb lâin tinsicß ru saß xyânkeb. Aßan tââtinak cuiqßuin ut lâin tincuabi. ¿Ma cuan ta biß junak târûk tââtinak cuiqßuin cui lâin incßaß tinbok?

²²Siis te olete mu rahvas ja mina olen teie Jumal.

²²Aßanakeb lin tenamit ut lâinak lix Dioseb, chan li Dios.

²³Vaata, Issanda torm, raev, puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.

²³Li Dios naxcßutbesi lix joskßil chiruheb li incßaß useb xnaßleb. Chanchan li câk-sut-ikß.Lix joskßil li Dios incßaß tânumekß toj retal tixbânu chixjunil li naraj xbânunquil. Saß eb li cutan teßchâlk têtau ru li naßleb aßin.

²⁴Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda.

²⁴Lix joskßil li Dios incßaß tânumekß toj retal tixbânu chixjunil li naraj xbânunquil. Saß eb li cutan teßchâlk têtau ru li naßleb aßin.