1Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.
1Li Kâcuaß quixye: —Lâex aj Jerusalén, sicßomak saß eb li be ut saß eb li cßayil. Qßuehomak retal chanru lix naßlebeb li tenamit. Cui cuan junak li târaj cuânc saß xyâlal ut saß tîquilal, lâin tincuy xmâqueb li tenamit aßin.
2Aga kuigi nad ütlevad: 'Nii tõesti kui Issand elab', vannuvad nad siiski valet.
2Cuanqueb li nequeßxbânu li juramento saß incßabaß lâin li yoßyôquil Dios. Abanan moco yâl ta li nequeßxye xban nak moco nequeßxbânu ta chi anchaleb xchßôl, chan li Dios.
3Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.
3At Kâcuaß, lâat nacara li tîquilal. Lâat xaqßue li raylal saß xbêneb, abanan incßaß xyotßeß xchßôleb. Xaqßueheb chixtojbal xmâqueb, abanan incßaß xeßraj xcßulbal lix kßusbaleb. Xeßxcacuubresi ban xchßôleb joß li pec ut incßaß xeßraj xpatzßbal xcuybal xmâqueb.
4Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.
4Lâin quinye nak aßaneb li nebaß li incßaß queßxtzol ribeb. Incßaß nequeßxtau ru li cßaßru naraj li Dios, chi moco nequeßxnau nak tento teßxbânu li cßaßru quixye.
5Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.
5Joßcan nak lâin tinxic riqßuineb li cuanqueb xcuanquil ut tinâtinak riqßuineb. Eb aßan nequeßxnau cßaßru naraj li Dios. Eb aßan nequeßxnau cßaßru quixye li Dios nak tento teßxbânu, chanquin. Abanan chixjunileb aßan queßxtzßektâna li Kâcuaß ut incßaß queßxbânu li cßaßru quixye.
6Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.
6Joßcan nak eb laj Jerusalén teßxcßul li raylal xbaneb li xicß nequeßiloc reheb. Li cakcoj li cuanqueb saß qßuicheß teßchâlk chixcamsinquileb. Laj xoj li cuanqueb saß li chaki chßochß teßxpedasiheb. Li hix tixbeni rib saß lix tenamiteb. Cui nequeßel saß be teßchapekß ut teßperasîk xbaneb li hix. Joßcan teßxcßul xban nak xnumta lix mâqueb. Qßuila sut xeßxtzßektâna li Kâcuaß.
7Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.
7Li Kâcuaß quixye: —¿Chanru nak tincuy tinsach lê mâc? Eb lê ralal êcßajol xineßxtzßektâna ut xeßxbânu li juramento saß xcßabaßeb li jalanil dios li moco dioseb ta. Lâin quinqßuehoc re li cßaßru queßraj. Abanan eb aßan xeßxlokßoniheb li jalanil dios. Chanchan nak queßxmux ru lix sumlajiqueb ut queßcôeb riqßuineb li ixk li nequeßxcßayi ribeb.
8Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.
8Chanchaneb li cacuây li yôqueb ru ut yôqueb chixjapbal reheb. Teßraj ru xic chixchapbal rixakileb li ras rîtzßin.
9Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
9¿Ma incßaß ta biß tinqßueheb chixtojbal lix mâqueb li tenamit aßin xban li mâusilal li nequeßxbânu?
10Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.
10Châlkeb li xicß nequeßiloc re lin tenamit ut cheßxsachak ru lin tenamit li chanchan li acuîmk uvas. Abanan incßaß teßxsach ru chi junaj cua. Caßaj cuiß li incßaß useb xnaßleb teßrisiheb saß xyânkeb xban nak eb aßan mâcuaß cueheb.
11Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.
11Eb laj Israel ut eb laj Judá xineßxtzßektâna, chan li Kâcuaß.
12Nad on salanud Issandat ja on öelnud: 'Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!'
12Eb aßan queßxye: —Moco yâl ta nak li Dios quixye aßan. Li Kâcuaß mâcßaß tixbânu ke. Lâo mâcßaß takacßul, chi moco li câmc chi moco li cueßej.
13Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!
13Eb li profeta junes âtinac nequeßxbânu. Chanchan nak na-ecßan li ikß. Mâcßaß râtin li Dios riqßuineb. Cheßxcßulak ta eb aßan li cßaßru xeßxye, chanqueb.
14Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.
14Joßcan nak li Kâcuaß quixye chi joßcaßin: —Xban nak queßxye chi joßcan, joßcan nak lâin tinbânu re nak li tâye chanchanak li xam ut eb li tenamit aßin chanchanakeb li siß li tâcßatekß xban li xam.
15Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.
15Li Kâcuaß quixye ajcuiß reheb: —Lâin tintaklaheb li najtil tenamit chi pletic êriqßuin lâex li ralal xcßajol laj Israel. Aßaneb kßaxal cauheb rib chalen najter. Lâex incßaß nequenau li râtinobâleb chi moco têtau ru li cßaßru teßxye.
16Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.
16Chixjunileb li soldado aßan kßaxal cauheb rib ut nequeßxcamsiheb li nequeßxcut riqßuineb lix tzimaj.
17Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.
17Aßaneb chic teßyalok xsahil ru lê racuîmk. Ut aßaneb chic li teßtzacânk re lê tzacaêmk. Teßxcamsiheb lê ralal êcßajol. Ut teßxcamsi lê carner re teßxtiu joß ajcuiß lê cuacax. Ut teßxtzaca li ru lê uvas joß ajcuiß li ru lê higo. Teßsachekß ruheb li tenamit li cauresinbil chi us re têcol cuiß êrib, li cßojcßo cuiß êchßôl.
18Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.
18Abanan saß eb li cutan aßan lâin incßaß tinsach êru chi junaj cua.
19Ja kui küsitakse: 'Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?', siis vasta neile: 'Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!'
19At Jeremías, nak eb li tenamit teßxpatzß cßaßut nak lâin li Kâcuaß xinbânu chi joßcaßin, lâat tâye reheb chi joßcaßin, “Joß nak lâex xetzßektâna li Kâcuaß ut xelokßoniheb li jalanil dios saß lê naßaj, joßcan ajcuiß nak li Kâcuaß texqßue chi cßanjelac chiruheb li jalaneb xtenamit saß jun li naßajej li moco êre ta.”
20Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes:
20Li Kâcuaß quixye ajcuiß cue: —Ye aßin reheb li ralal xcßajol laj Judá. Ye resil reheb li ralal xcßajol laj Jacob nak joßcaßin ninye reheb:
21'Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule.
21Abihomak lâex li mâcßaß ênaßleb, lâex li cau êchßôl. Lâex li cuan xnakß êru ut incßaß nequex-iloc, lâex li cuan êxic ut incßaß nequex-abin.
22Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle.
22¿Ma incßaß têxucua cuu? Ut, ¿ma incßaß sicsotkex xban êxiu chicuu? Lâin xinqßuehoc re li samaib re xrambal li palau chi junelic. Usta nasaqßueß xban li rok haß, abanan li haß incßaß tânumekß jun pacßal li samaib li quinqßue saß xnaßaj.
23Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud.
23Abanan eb li tenamit aßin cauheb xchßôl ut kßetkßeteb. Xineßxtzßektâna ut nequeßxbânu li cßaßru nequeßraj.
24Nad ei ütle oma südames: 'Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!'
24Incßaß nequeßxye, “Chikaxucua ru li Kâcuaß li kaDios li naqßuehoc re li hab saß habalkße joß ajcuiß saß sakßehil ut naqßuehoc re ru li kacuîmk saß xkßehil li kßoloc.”
25Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal.
25Xban lê mâusilal nak incßaß chic xqßue li hab ut mâcßaß chic lê kßolom. Xban li mâc xebânu nak incßaß chic xecßul li us.
26Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi.
26Saß xyânkeb lin tenamit cuanqueb li incßaß useb xnaßleb. Yôqueb chixsicßbal chanru nak teßxbânu mâusilal reheb li ras rîtzßin. Chanchaneb laj yo li nequeßxqßue li raßal re xchapbaleb li cocß xul.
27Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks,
27Nequeßxnujobresi li rochocheb riqßuin li cßaßru queßxmakß chiruheb li ras rîtzßin. Chanchaneb li cuînk li nequeßxchap li cocß xul li nequeßrupupic ut nequeßxtzßap saß junak naßajej. Joßcan nak xeßbiomoß ut cuanqueb xcuanquil.
28on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele.
28Nînkeb xtibel xban nak sa nequeßtzacan. Kßaxal cuißchic numtajenak li mâusilal nequeßxbânu. Incßaß nequeßrakoc âtin saß tîquilal saß xbêneb li mâcßaß xnaß xyucuaßeb, chi moco nequeßoquen chirixeb li nebaß.
29Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
29¿Ma tincanab ta biß yâl chi joßcan li mâusilal nequeßxbânu? ¿Ma incßaß ta biß tinqßueheb chixtojbal xmâqueb?
30Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal:
30Kßaxal xiu xiu ut kßaxal yibru li yô chi cßulmânc saß li tenamit aßin.Eb li profeta ticßtiß nequeßxye. Ut eb laj tij nequeßxbânu joß nequeßraj eb li profeta. Ut eb lin tenamit joßcan queßcuulac chiru. Abanan ¿cßaßru teßxbânu nak tâcuulak xkßehil li rakba âtin? chan li Kâcuaß.
31prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?
31Eb li profeta ticßtiß nequeßxye. Ut eb laj tij nequeßxbânu joß nequeßraj eb li profeta. Ut eb lin tenamit joßcan queßcuulac chiru. Abanan ¿cßaßru teßxbânu nak tâcuulak xkßehil li rakba âtin? chan li Kâcuaß.