¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹¶ Na ka whakautua e Hopa, ka mea,

²'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?

²Kia peha ake te roa o ta koutou whakaporearea i toku wairua, o ta koutou wawahi i ahau ki te kupu?

³Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.

³Ka tekau enei tawainga a koutou ki ahau, kahore o koutou whakama i a koutou ka aki tonu nei i ahau.

⁴Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.

⁴Ki te mea ano hoki kua he ahau, kei ahau ano toku he e noho ana.

⁵Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,

⁵Ki te mea ka whakanui mai koutou i a koutou ki ahau, a ka kauwhau mai ki ahau i toku tawainga;

⁶siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.

⁶Kia mohio koutou na te Atua ahau i whakaparori i taku take, he mea hao mai ahau nana ki tana kupenga.

⁷Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.

⁷Nana, e tangi ana ahau i te mahi nanakia, heoi kahore ahau e whakarangona; e karanga awhina ana ahau, otiia kahore he whakawa.

⁸Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.

⁸¶ Kua tutakina e ia toku ara, te puta ahau; tukua iho ana e ia te pouri ki oku ara.

⁹Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.

⁹Ko toku kororia huia atu ana e ia; tangohia ana e ia te karauna i toku mahunga.

¹⁰Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.

¹⁰Wawahia ana ahau e ia i nga taha katoa, a riro ana ahau; ko taku i tumanako atu ai huaranga atu ana e ia ano he rakau.

¹¹Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.

¹¹Kua mura mai hoki tona riri ki ahau; e kiia ana ahau e ia ko tetahi o ona hoariri.

¹²Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.

¹²E haere huihui mai ana ana taua, e whakaneke ake ana i to ratou ara ki ahau, kei te whakapae i toku teneti i tetahi taha, i tetahi taha.

¹³Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.

¹³Kua meinga e ia oku teina kia matara atu i ahau; ko aku i mohio ai kua tangata ke ki ahau.

¹⁴Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.

¹⁴Ko oku whanaunga, mutu pu ta ratou; ko oku hoa ake, kua wareware ratou ki ahau.

¹⁵Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.

¹⁵Ko te hunga e noho ana i toku whare, me aku pononga wahine, kiia iho ahau e ratou he tangata ke; he tangata no nga whenua ahau ki ta ratou titiro mai.

¹⁶Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.

¹⁶I karanga atu ahau ki taku pononga, heoi kihai ia i whakao mai; ahakoa e inoi ana toku mangai ki a ia.

¹⁷Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.

¹⁷Ko toku ha tauhou ana ki taku wahine, me taku inoi hoki ki nga tamariki o te kopu o toku whaea.

¹⁸Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.

¹⁸Ko nga tamariki nonohi ano hoki, whakahawea mai ana ki ahau; ki te whakatika ahau, ka korero whakahe ratou moku.

¹⁹Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.

¹⁹E whakarihariha mai ana ki ahau oku takahoa katoa, a ko aku i aroha ai kua tahuri mai ki ahau.

²⁰Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.

²⁰Piri tonu toku iwi ki toku kiri, ki oku kikokiko, a ora ake oku, ko te kiri kau o oku niho.

²¹Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!

²¹Tohungia mai ahau, tohungia mai ahau e koutou, e oku hoa; kua pa mai hoki te ringa o te Atua ki ahau.

²²Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?

²²He aha koutou i tukino ai i ahau, i pera ai me te Atua, te makona koutou i oku kikokiko?

²³Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,

²³¶ Aue, me i tuhituhia aku kupu! Aue, me i taia ki te pukapuka!

²⁴raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!

²⁴Me i whaoa ki te kamaka, ki te pene rino, ki te mata, hei mea mo a mua noa atu!

²⁵Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.

²⁵Otiia e mohio ana ahau kei te ora toku kaihoko, a i nga wa i muri nei ka tu ia ki runga ki te whenua;

²⁶Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,

²⁶A ahakoa i muri i te paunga o toku kiri, ka titiro tonu ahau i roto i toku kikokiko ki te Atua:

²⁷teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.

²⁷E titiro ano ahau ki a ia, ahau nei ano; a ma oku kanohi e matakitaki, kahore ma o tetahi atu. Pau rawa oku whatumanawa i roto i ahau.

²⁸Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',

²⁸Ki te ki koutou, Na, ta tatou hanga ki te tukino i a ia! kua kitea hoki te take o te mea i roto i ahau;

²⁹siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'

²⁹Kia wehi koutou kei mate i te hoari; no te mea ko te whiunga ki te hoari kei roto i te riri, e mohio ai koutou he whakawa ano tenei.