¹Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:

¹¶ Katahi ka whakautua e Topara Naamati; i mea ia,

²'Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.

²Na kona oku whakaaro i whakahoki kupu ake ai i roto i ahau; na reira ano ahau i hohoro ai.

³Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.

³Kua rongo ahau i te whakahe moku, e pa ai te whakama ki ahau, a na te wairua o toku ngakau mahara te kupu whakahoki ki ahau.

⁴Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,

⁴Kahore ranei koe i mohio ki tenei i mua noa atu, i te wa ra ano i whakanohoia ai te tangata ki runga ki te whenua;

⁵et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?

⁵He poto te wa e whakamanamana ai te tangata kino, a ko te hari o te tangata atuakore he wheriko kau?

⁶Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,

⁶Ahakoa eke noa tona nui ki nga rangi, a pa atu tona mahunga ki nga kapua;

⁷ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: 'Kus ta on?'

⁷Ka memeha atu ano ia a ake ake, ka pera ano me tona paru: ko te hunga kua kite i a ia, ka mea, Kei hea ia?

⁸Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.

⁸Ka rere atu ia ano he moemoea, e kore ano hoki e kitea: ae ka aia atu ia, ano he rekanga kanohi no te po.

⁹Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.

⁹Ko te kanohi i kite i a ia e kore e kite ano; a heoi ano tirohanga a tona wahi ki a ia.

¹⁰Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.

¹⁰¶ E whakamanawareka ana tamariki i nga rawakore, ma ona ringa ano e whakahoki ona rawa.

¹¹Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.

¹¹E ki ana ona wheua i te tamarikitanga; engari ka takoto tahi me ia i roto i te puehu.

¹²Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,

¹²Ahakoa reka te kino i roto i tona mangai, ahakoa huna e ia i raro i tona arero;

¹³kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,

¹³Ahakoa manawapatia noatia e ia, a kahore e mahue i a ia, heoi pupuri tonu i roto i tona mangai;

¹⁴muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.

¹⁴Otira ka puta ke tana kai i roto i ona whekau, ko te au o nga ahipi i roto i a ia.

¹⁵Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.

¹⁵I horomia e ia te taonga, ka ruakina mai ano e ia; ma te Atua e akiri mai i roto i tona kopu.

¹⁶Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.

¹⁶Ka ngotea e ia te huware whakamate o nga ahipi; ka mate ano ia i te arero o te waipera.

¹⁷Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.

¹⁷E kore ia e kite i nga awa, i nga wai rere o te honi, o te pata.

¹⁸Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.

¹⁸Ko tana i uaua ai ka whakahokia e ia, e kore ano e horomia; ko tana utu ka rite ki ona taonga; e kore ano e koa ki reira.

¹⁹Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.

¹⁹Nana hoki i tukino nga rawakore, whakarerea iho; murua ana e ia he whare, a e kore e hanga ano e ia.

²⁰Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.

²⁰I te mea kahore ia i kite i te tatutanga i roto i a ia, e kore ano etahi o nga mea e matea nuitia ana e ia e mau ki a ia.

²¹Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.

²¹Kahore tetahi mea i toe i kore te horomia e ia; no reira e kore tetahi mea pai ona e mau tonu.

²²Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.

²²I a ia e whiwhi nui nei i te rawa, e rawakore ano ia; ka tae mai ki a ia nga ringa katoa o te hunga kei roto i te mata.

²³Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.

²³¶ I a ia ka mea ki te whakaki i tona kopu, ka maka mai e te Atua te kaha o tona riri ki runga ki a ia, a ka ringihia iho ki a ia, i a ia ano e kai ana.

²⁴Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,

²⁴Ka rere atu ia i te patu rino, ka tu ia i te kopere parahi, puta pu.

²⁵viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.

²⁵E unuhia ana, kua puta mai i roto i te tinana, ina, puta mai ana te mata wheriko i roto i tona au: kua tau nga wehi ki a ia.

²⁶Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.

²⁶Ko te pouri katoa kei te takoto mai mo ana taonga: ka kainga ia e te ahi, kihai i puhia e te tangata; ma reira e pau ai te toenga i roto i tona teneti.

²⁷Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.

²⁷Ka whakakitea mai tona he e nga rangi ka whakatika mai ano te whenua ki a ia.

²⁸Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.

²⁸Ko nga hua o tona whare ka riro: ka rere, ano he wai, ona mea i te ra e riri ai ia.

²⁹See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.'

²⁹Ko ta te Atua wahi tenei ma te tangata kino, ko te taonga tupu i kiia e te Atua mona.