¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹¶ Ano ra ko Hopa; i mea ia,

²'Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!

²Ata whakarongo mai ki taku kupu, a hei tenei he kupu whakamarie mai ma koutou.

³Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!

³Tukua ahau, a ka korero hoki ahau; a ka mutu aku korero, haere tonu ta koutou tawai.

⁴Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?

⁴Ahau nei, ki te tangata koia taku amuamu? A he aha ahau te manawanui ai?

⁵Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.

⁵Titiro mai ki ahau, miharo ai; kopania atu te ringa ki te mangai.

⁶Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.

⁶Mahara kau ahau, ka wehi, mau pu te wehi o oku kikokiko.

⁷Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?

⁷¶ He aha te hunga kino i ora ai, i koroheke ai, ae, i marohirohi ai to ratou kaha?

⁸Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.

⁸Pumau tonu o ratou uri ki to ratou taha ki to ratou aroaro, a ko a ratou whanau kei ta ratou tirohanga atu.

⁹Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.

⁹O ratou whare kei runga i te rangimarie, kahore he wehi, kahore hoki a te Atua patu ki a ratou.

¹⁰Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.

¹⁰E kaha ana tana puru ki te ekeeke, kahore hoki e he; ka whanau tana kau, kahore hoki he whakatahe.

¹¹Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.

¹¹E tukua mai ana e ratou a ratou kohungahunga ano he kahui hipi, e pekepeke ana a ratou tamariki.

¹²Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.

¹²He hunga hapai ratou i te timipera, i te hapa, e koa ana ki te tangi o te okana.

¹³Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.

¹³O ratou ra pau tonu i runga i te ahuareka, kitea rawatia ake kua heke ki te po.

¹⁴Nad ütlevad Jumalale: 'Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!

¹⁴Koia ratou i mea ai ki te Atua, Mawehe atu i a matou; kahore hoki o matou hiahia kia matau ki ou ara.

¹⁵Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?'

¹⁵He aha ra te Runga Rawa e mahi ai matou ki a ia? He aha hoki te rawa ki a matou ki te inoi ki a ia?

¹⁶Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?

¹⁶Nana, kahore he pai mo ratou i o ratou ringa ake: matara atu i ahau te whakaaro o te hunga kino.

¹⁷Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,

¹⁷¶ Pehea te maha o nga matenga o te rama a te hunga kino? O nga panga mai ano hoki o to ratou aitua ki a ratou? O te tuwhanga mai a te Atua i nga mamae i a ia e riri ana?

¹⁸et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?

¹⁸E rite ai ratou ki te kakau witi i mua i te hau, ki te papapa e kahakina atu ana e te paroro?

¹⁹Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!

¹⁹E mea ana koutou, E rongoatia ana e te Atua tona kino hei mea mo ana tamariki. Mana e utu tera ki a ia tonu, kia mohio ai ia.

²⁰Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!

²⁰Tukua kia kite ona ake kanohi i tona hunanga, a tukua ia kia inu i te riri o te Kaha Rawa.

²¹Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.

²¹He aha hoki tana manako ki tona whare i muri i a ia? ka poroa hoki ona marama i waenga?

²²Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?

²²E whakaako ianei tetahi i te Atua ki te matauranga? Ko te kaiwhakawa hoki ia mo te hunga whakakake.

²³Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,

²³Tenei tangata, mate iho ia, pakari rawa ano hoki ona kaha, ata takoto ana ana mea katoa, kahore hoki he raruraru.

²⁴reied lihavad ja kondid täis üdi.

²⁴Ki tonu ona u i te waiu, a e makuku ana ona wheua i te hinu.

²⁵Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.

²⁵Mate iho hoki tera tangata, kawa tonu tona wairua, kahore hoki he pai hei kai mana.

²⁶Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.

²⁶Ka takoto ngatahi raua ki te puehu, a ko te iro hei hipoki mo raua.

²⁷Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.

²⁷¶ Nana, e mohio ana ahau ki o koutou whakaaro, ki ta koutou ngarahu nanakia ano hoki moku.

²⁸Sest te küsite: 'Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?'

²⁸E ki ana hoki koutou, Kei hea te whare o te rangatira? Kei hea hoki te teneti i noho ai te hunga kino?

²⁹Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,

²⁹Kahore ianei koutou i ui ki te hunga e haere atu ana i te ara? Kahore ranei koutou i mohio ki a ratou tohu?

³⁰et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?

³⁰Kei te rongoa nei hoki te tangata kono mo te ra o te whakangaro; ka whakaputaina ratou i te ra o te riri.

³¹Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?

³¹Ko wai e whakaatu i tona ara ki tona aroaro? Ko wai hoki hei hoatu i te utu mo tana mahi ki a ia?

³²Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.

³²Heoi ka kawea ia ki te urupa; kei te puranga he wahi mona.

³³Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.

³³Ka reka ki a ia nga pokuru o te awaawa, ka whai mai ano hoki nga tangata katoa i a ia; e kore nei hoki e taea te tatau te hunga i mua i a ia.

³⁴Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.'

³⁴He pehea ra ta koutou whakamarie tinihanga i ahau, e toe na hoki te he i roto i a koutou kupu e whakahoki mai na?