1Laulujuhatajale: laul ja lauluviis. Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!
1¶ Ki te tino kaiwhakatangi. He himene, he waiata. Hamama, e te whenua katoa, ki te Atua:
2Ülistage mängides tema nime au, andke temale au ja kiitust!
2Himenetia te kororia o tona ingoa, kia whai kororia te whakamoemiti ki a ia.
3Öelge Jumalale: Kui kardetavad on sinu teod! Su suure väe pärast teesklevad su vaenlased su ees,
3Mea atu ki te Atua, Ano te wehi o au mahi! Ma te nui o tou kaha e ngohengohe ai ou hoariri ki a koe.
4kõik ilmamaa kummardab sind ja mängib sulle kiitust, ta mängib kiitust su nimele. Sela.
4E koropiko katoa te whenua ki a koe; ka himene ki a koe; ka himene ratou ki tou ingoa. (Hera.
5Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.
5Haere mai kia kite i nga mahi a te Atua: mataku rawa tana mahi ki nga tama a te tangata.
6Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!
6Nana i mea te moana hei tuawhenua: haere a waewae ana ratou ra roto i te awa; hari ana matou ki a ia i reira.
7Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks! Sela.
7Ko tona kawanatanga tuturu tonu i runga i tona kaha; e titiro ana ona kanohi ki nga tauiwi; kei whakakake te hunga tutu. (Hera.
8Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus!
8¶ Whakapaingia to tatou Atua, e nga iwi; kia rangona te reo whakamoemiti ki a ia.
9Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.
9Nana nei hoki i mau ai to tatou wairua ki te ora, kahore hoki e tukua e ia o tatou waewae kia nekehia.
10Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.
10Kua whakamatauria hoki matou e koe, e te Atua: whakarewaia ana matou e koe, ano he hiriwa e whakarewaia ana.
11Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele.
11Kua kawea nei matou e koe ki roto ki te kupenga: whakapikaua ana e koe te mea whakamamae ki o matou hope.
12Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.
12I meinga ano e koe o matou upoko kia ekengia hoihotia e te tangata; i ra roto matou i te kapura, i te wai: heoi whakaputaina mai ana matou e koe ki te wahi momona.
13Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused,
13¶ Ka tomo ahau me nga tahunga tinana ki tou whare; ka whakamana ahau i aku kupu taurangi ki a koe,
14milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses.
14Era i puaki i oku ngutu, i korerotia e toku mangai i ahau e pouri ana.
15Ma toon sulle lihavaid põletusohvreid koos jäärade ohvrisuitsuga; ma valmistan sulle ohvriks veiseid koos sikkudega. Sela.
15Ka whakaekea e ahau mau nga mea momona hei tahunga tinana, ngatahi ano me te mea kakara o nga hipi toa; ka tukua e ahau he puru, he koati. (Hera.
16Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele!
16Haere mai, whakarongo, e koutou katoa e wehi ana ki te Atua, a maku e whakapuaki tana i mea ai ki toku wairua.
17Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel.
17I tangi toku mangai ki a ia: i whakanuia ano ia e toku arero.
18Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.
18Ki te whakaaroa e toku ngakau te he, e kore te Ariki e whakarongo mai.
19Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält.
19Nei ra he pono kua whakarongo te Atua, kua tahuri ia ki toku reo inoi.
20Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!
20Kia whakapaingia te Atua, kihai nei i whakapeau ke i taku inoi, i tana atawhai hoki ki ahau.