¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹Huan TOUPA thu ka kiangah a hongtunga,

²'Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: Kui ma toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks -

²Mihing tapa, na nam tate kiangah thu gen inla, akiang uah, Gam tunga namsau ka hontut leh gam miten a lak ua pat mikhat a tel khiak ua, galvilmi dia a koih uleh,

³ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve ning hoiatab rahvast -,

³Aman gam tunga namsau hongtung a muh leh pengkul a mut dinga, mipite a kigalging sak ding;

⁴siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese pea peale:

⁴Huchiiin kuapeuh pengkul ging zaa poisalou mi, namsau hongtungin man loh tamahleh, a sisan moh a mahmahin a po dinga hi.

⁵ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada, siis ta oleks päästnud oma hinge.

⁵Pengkul ging a zaka a poisaklouh jiakin a sisan moh a puak mai dinga hi: a napoi sak lebel a hin a humbit sin ahi.

⁶Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest.

⁶Himahleh galvilmiin namsau hongtung a muha, a pengkul a mut louha, mipite a kigalgin louh ua, namsau a hongtuna, a lak ua mi kua hiamin a man loh leh a thulimlouhnain a mangthang dinga, a sisan phu galvilmi akipan ka la ding, chiin.

⁷Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt.

⁷Huchibangin nang, mihing tapa, Israel inkote adia galvil dia ka honbawl na hi; huaijiakin ka kama thu pawt ngaikhia inla, ka kianga kipan kigalginna ding thu a kiang uah hilh in.

⁸Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest.

⁸Mi gilou kiangah, Aw mi giloupa, si mahmah ding na hi, ka chiha, mi gilou a omdan paisan dinga na hilh kei leh migilou a gitlouhna ah a si dinga, a sisan phu bel nang akipan ka la ding.

⁹Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge.

⁹Himahleh mi gilou a omdan paisan dinga na hilha, a omdan a paisan kei lai leh, a gitlouhna ah a si dinga, nang bel na hin na humbit ding hi.

¹⁰Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te räägite ja ütlete: Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?

¹⁰Huan mihing tapa, nang Israel inkote kiang ah thu gen inla, Hichibangin na chi ua, ka tatleknate uh leh ka khelhnate un a hondelhkhuma, huai jiakin ka thanggawp uh ahi, bangchiin ka hing nilouh thei ding ua? Na chi ua;

¹¹Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!

¹¹A hina ka hin laiteng, mi gilou sihna ah kipahna himhim ka neikeia, mi gilouin a omdan a paisana a hin ka kipahlam ahi zaw. Na omdan hoih lou ua kipan kik un, kik un, Aw Israel inkote, bang dia si ding na hi ua? chih TOUPA PATHIAN thu pawt ahi, chiin genin.

¹²Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: Õige õigus ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest; õige ei või elada oma õigusest päeval, kui ta pattu teeb.

¹²Huan nang, mihing tapa, na nam tate kiangah gen inla, Mi diktat diktannain a tatlekna niin amah a humhumbit kei dinga, mi gilou gitlouhnain leng a thulimlouhna a lehngatsan niin a puksak kei dinga, mi diktat lah a khelhna niin a diktatnain a hing thei tuan sam kei ding.

¹³Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles ühtegi ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta tegi.

¹³Mi diktat kiangah, na hing ngeingei ding, chih ka genin, a diktatna muanga thil a hihkhelh leh a thil dik hih khat leng thei gige ahi kei ding; a thil hihkhelhsaah a si zo ding.

¹⁴Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige -

¹⁴Huan migilou kiangah, ka chih nawn leuleuin, a gitlouhnate a lehngatsana a siang leh a dik a nahiha,

¹⁵kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata -, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure.

¹⁵Mi gilouin mi koih khamnate a piak kika, a thil gukte apiak nawna, hinna dante a zuiha, thulimlouhna bangmah a hih kei leh a hing ngeingei dinga, a si kei ding.

¹⁶Ühtegi ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles tema vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama.

¹⁶Khelhna a nahihsa bangmahte theihgige ahi ta kei dinga, a siang leh a dik a na hihtaa, a hing ngeingei ding.

¹⁷Ometi ütlevad su rahva lapsed: 'Issanda tee ei ole õige!' Kuid nende enda tee ei ole õige!

¹⁷Himahleh na nam taten, TOUPA thilhih dan a kikim kei, a chih un amau hih dan a diktat kei zaw ahi ngala.

¹⁸Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta sureb selle pärast.

¹⁸Mi diktatin a diktatna a lehngatsana, thil gilou a nahih leh huai jiakin a si mai ding.

¹⁹Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama.

¹⁹Huan mi gilouin a gitlouhna a lehngatsana, a siang leh a dik a hih leh huai jiakin a hing ding.

²⁰Aga teie ütlete veel: 'Issanda tee ei ole õige!' Mina mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh Iisraeli sugu.'

²⁰Himahleh TOUPA hihdan a kikim kei, na chi ua, aw Israel inkote mi chih noumau hih dan bangbangin ka honlel sak dinga hi, a chi a.

²¹Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles: 'Linn on vallutatud!'

²¹Huan hichi ahi a, i saltan kum sawmlehnih, kha sawmna, huai kha ni nga niin Jerusalem akipan tai khia mi khat ka kiangah a hongpaia, khopi zoh a hita, a hongchi a.

²²Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.

²²Huan huai mi taikhia a hong tun ma nitak lamin TOUPAN ka tungah a khut a ngaa; zing lama ka kianga hongpaiin ka kam a honka sak mana, huchiin ka kam ka kaa, pau theilouin ka om ta kei.

²³Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²³Huan TOUPA thu ka kiangah a hongtunga,

²⁴'Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: 'Aabraham oli ainult üksinda ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile pärandiks.'

²⁴Mihing tapa, Israel gama mun segawpsa nunga omten, Abraham khat ahi a, gam a luaha; eite bel tampi i hi ua, gam gouluah dinga piak hita ve hang, chiiin a gen ua.

²⁵Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate verd; ja teie peaksite pärima maa?

²⁵Huaijiakin a kiang uah TOUPA PATHIANIN hichiin a chi: Sa sisan na ne ua, na milimte uh lamah na mitte uh na leng tou sak ua; sisan na suah ua, nouten gam na tang ding umaw?

²⁶Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?

²⁶Na namsau uh na muang ua; thilkihhuai na hih ua; mi chihin invengpa zi na na bawlgawp ua; nouten gam na tang ding uh maw?

²⁷Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.

²⁷Hichibanga a kiang ua na gen dinga hi, TOUPA PATHIANIN hichiin a chi ahi; A hina ka hin laiteng, mun segawpsa nunga omte namsauin a puk ngeingei ding ua, gam laka omte sahang kiang ah nek khit dia pe ding ka hi; kulh kip leh khuka omte hipiin a si ding uh.

²⁸Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi seal.

²⁸Huan gam leng ka hihsiain, mulkimhuai takin ka bawl dinga; a thilhihtheihna, a kisktheihpih a beita ding; Israel tangte a segawp dinga, kuamah a vialvak nawn ta kei dinguh.

²⁹Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud.

²⁹Thil kihhuai a hih jiak ua gam ka hihgawpgawpa, mulkimhuai taka ka bawl hun chiangin kei TOUPA ka hi chih a thei ding uh.

³⁰Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: 'Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!'

³⁰Huan nang, mihing tapa, bang bulah kongpi ahte na nam taten a honngen susup ding ua, mi chihin a unaute kiangah, kisa dih ua: TOUPA kiang akipan thu pawt ingai khia ding uh, a kichi ding uh.

³¹Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu.

³¹Huan a honhonin na kiangah a hongpai ding ua, ka mite bang maiin na maah a tu ding ua, na thu a ngaikhe ding ua, himahleh a zui tuan kei ding uh; a kam un itna thupitak a hihlang ding ua, a lungtang un bel punna lam a zuan ding.

³²Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.

³²Huan ngaiin, nang bel amau adingin itna la, kilawm taka sak leh tum bang na hi ding: na thute a ngaikhia ua, himahleh a zui tuan kei ding uh.Hiai a hongtun hun chiangin (Ngai in, a hong tunglellel hi, ) a lak uah zawlnei a om chih a thei ding uhi, achi hi, chi in, a chi a.

³³Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.'

³³Hiai a hongtun hun chiangin (Ngai in, a hong tunglellel hi, ) a lak uah zawlnei a om chih a thei ding uhi, achi hi, chi in, a chi a.