¹Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: 'Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.

¹ Kala Rabbi na Natan donton Dawda gaa. Nga mo kaa Dawda do ka ne a se: «Waato no boro hinka fooyaŋ go birni fo ra. Boro fa arzakante no, afa mo alfukaaru no.

²Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,

² Arzakanta din gonda haw kuru nda feeji kuru boobo

³aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.

³ amma alfukaaro wo sinda hay kulu kala feeji way folloŋ kaŋ a day ka kuru. Feejo beeri bora din d'a izey mo banda. Feejo ga ŋwa bora baa ŋwaaro ra, a ma haŋ mo bora gullayzo ra, a ma kani bora ganda ra. A ciya mo bora se danga day a ize way fo cine.

⁴Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.'

⁴ Kala naaruko fo kaa arzakanta do. Nga mo bakar nga feeji kuro da haw kuro se, sanda nga ma di i ra haŋ kaŋ nga ga soola yawo kaŋ kaa nga do din se. Kal a na alfukaaro din feeji wayo din di, k'a hanse bora kaŋ kaa nga do din se.»

⁵Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: 'Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!

⁵ Kala Dawda bina tun da korni bora din se gumo. A ne Natan se: «Ay ze da Rabbi fundikoono, bora kaŋ na woodin te, a to i m'a wi!

⁶Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!'

⁶ A ga feejo bana mo hala labu care taaci, za kaŋ a na woodin te, bakaraw man'a di mo.»

⁷Aga Naatan ütles Taavetile: 'See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.

⁷ Natan ne Dawda se: «Nin no ga ti bora din! Rabbi, Israyla Irikoyo sanno neeya: Ay na ji soogu ni boŋ, ni ma ciya bonkooni Israyla boŋ. Ay na ni kaa mo Sawulu kambe ra.

⁸Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.

⁸ Ay na ni arkuso windo da ni arkuso wandey mo no ni se ni gande ra. Ay na ni no mo Israyla nda Yahuda dumo mayra. Hala mo baa day woodin kayna no, doŋ ay ga hay fo ya-cine nda ya-cine yaŋ tonton ni se.

⁹Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.

⁹ Ifo se no ni donda Rabbi sanno hala ni ma laala woodin te a diyaŋ gaa kaŋ ni na Uriya Hittanca kar nda takuba, ni n'a wando sambu zama a ma ciya ni wande, ni na Uriya wi mo da Amonancey takuba.

¹⁰Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.

¹⁰ Sohõ binde takuba si fay da ni windo hal abada, zama ni donda ay. Ni na Uriya Hittanca wando sambu zama a ma ciya ni wande.

¹¹Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.

¹¹ Yaa no Rabbi ci: Guna, ay ga laala tunandi ni se ni windo ra. Ay ga ni wandey sambu ni jine, ay m'i no ni gorokasin se. A ga kani da ni wandey zaari kwaaray.

¹²Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.'

¹² Daahir, nin wo, tuguyaŋ ra no ni na woodin te, amma ay wo, ay ga woone te Israyla kulu jine zaari kwaaray.»

¹³Siis ütles Taavet Naatanile: 'Mina olen pattu teinud Issanda vastu.' Ja Naatan ütles Taavetile: 'Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.

¹³ Dawda ne Natan se: «Ay na zunubi te Rabbi se.» Natan mo ne Dawda se: «Rabbi na ni zunubey ganandi, ni si bu bo.

¹⁴Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!'

¹⁴ Kulu nda yaadin, za kaŋ goy woodin teeyaŋ do ni na Irikoy kaynandiyaŋ sabaabu boobo nooyandi Rabbi ibarey se, izo kaŋ i hay ni se din, sikka si a ga bu.»

¹⁵Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.

¹⁵ Natan tun ka koy nga kwaara. Rabbi mo na izo kaŋ Uriya wando hay Dawda se din kar hal a jante gumo.

¹⁶Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.

¹⁶ Dawda binde na Irikoy ŋwaaray zanka kayna se. A mehaw mo, a koy ka kani ganda cino me muudu.

¹⁷Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.

¹⁷ A windi arkusey binde tun ka kay a boŋ zama ngey m'a tunandi ganda. Amma a wangu, a mana ŋwa mo i banda.

¹⁸Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: 'Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!'

¹⁸ Zaari iyyanta hane binde zanka kayna bu. Dawda tamey binde humburu ngey ma ci a se ka ne koociya bu, zama i ne: «A go, za koociya gonda fundi, iri salaŋ a se, a mana hangan iri sanney se. Sanku fa binde sohõ a bine ga sara d'iri ne a se koociya bu?»

¹⁹Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: 'Kas laps on surnud?' Ja need vastasid: 'Surnud.'

¹⁹ Amma waato kaŋ Dawda faham da nga tamey, i goono ga ciinay care se, Dawda faham kaŋ koociya bu no. Dawda mo ne nga tamey se: «Koociya si no, wala?» I ne a se: «A si no.»

²⁰Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.

²⁰ Saaya din binde Dawda tun ganda ka nyumay, ka nga gaahamo tuusu nda ji, ka nga bankaarayey barmay. A kaa mo Rabbi windo ra ka sududu, gaa no a kaa nga kwaara. Waato kaŋ a na ŋwaari ceeci, i kand'a se ŋwaari, a ŋwa mo.

²¹Aga tema sulased ütlesid talle: 'Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!'

²¹ Gaa no a tamey ne a se: «Ifo no woone kaŋ ni te wo? Ni na mehaw da hẽeni te koociya se za a gonda fundi, amma kaŋ koociya bu, ni tun ka ŋwaari ŋwa.»

²²Ja ta vastas: 'Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?

²² A ne: «Kaŋ koociya gonda fundi jina ay mehaw, ay hẽ mo, zama ay ne: May no ga bay hala Rabbi ga gomni te ay se, hala koociya din ma funa?

²³Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.'

²³ Amma sohõ kaŋ a jin ka bu, ifo se no ay ga mehaw? Ay gonda hina ka ye ka kand'a no, wala? Ay ga koy a do, amma nga wo si ye ka kaa ay do koyne.»

²⁴Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda

²⁴ Kala Dawda na nga wande Bat-Seba kunfa nda tilas. A furo a do ka kani nd'a. Kal a na ize alboro hay a se k'a maa daŋ Suleymanu. Rabbi ga baa r'a mo.

²⁵ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.

²⁵ A donton mo annabi Natan kambe ra, nga mo n'a maa daŋ Yedidiya, (danga boro kaŋ Rabbi ga baa) Rabbi sabbay se.

²⁶Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.

²⁶ Yowab binde na Rabba, Amonancey kwaara wongu, a n'i bonkoono birno ŋwa.

²⁷Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: 'Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.

²⁷ Yowab binde na diyayaŋ donton Dawda gaa ka ne: «Ay na Rabba wongu, oho, hal ay na birni harikoyo ŋwa.

²⁸Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!'

²⁸ Sohõ binde kala ni ma boro cindey kulu margu ka birno windi ka wongu marga kayandi a se. Ni ma kwaara ŋwa, zama ay wo, ay ma si birno ŋwa, i m'ay maa daŋ a gaa mo.»

²⁹Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.

²⁹ Dawda binde na borey kulu margu ka koy Rabba k'a wongu, a n'a ŋwa mo.

³⁰Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.

³⁰ A n'i bonkoono koytaray fuula sambu ka kaa a boŋo gaa. A tiŋay mo kilo waytaaci cindi gu cine no, wura wane. A ra mo gonda tondiyaŋ kaŋ gonda nooru boobo. I n'a dake Dawda boŋo boŋ. A fatta nda birno arzaka mo kaŋ ga baa gumo nda cimi.

³¹Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.

³¹ A na borey kaŋ yaŋ go a ra mo ku, k'i daŋ garze goy ra, da fansiji, da guuru deesi yaŋ. A n'i daŋ mo fareeje tonyaŋ. Yaadin no a te da Amonancey birney kulu. Dawda nda nga borey kulu mo ye Urusalima.