¹Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.

¹ Woodin banda a go, Dawda ize Absalom gonda wayme hanno fo, kaŋ se i ga ne Tamar. Amnon, Dawda ize aru fo binde, a ga boona Tamar.

²Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.

² Amnon sakulla mo nga waymo Tamar sabbay se hala arwaso sinda baani, zama se wandiyo no. Haya wo kaa ka sandi Amnon se da mate kaŋ nga ga du ka hay fo kulu te a se.

³Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.

³ Amma Amnon gonda coro fo kaŋ maa Yonadab, Dawda beero Simeya ize no. Yonadab wo mo, boro no kaŋ ga caram gumo.

⁴Ja see küsis temalt: 'Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?' Ja Amnon vastas temale: 'Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.'

⁴ A ne Amnon se:« Ya nin bonkoono izo, ifo se no ni go ga faabu han kulu? Ni si ba ni ma ci ay se, wala?» Amnon ne a se: «Ay ga boona Tamar no, ay baabo izo Absalom waymo.»

⁵Ja Joonadab ütles temale: 'Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!'

⁵ Yonadab ne a se: «Kani ni dima boŋ ka te danga ni jante no. Waati kaŋ ni baaba kaa nga ma di nin se, kala ni ma ne a se: ‹Ay ga ni ŋwaaray, ma naŋ ay waymo Tamar ma kaa k'ay no ŋwaari kayna, ya ŋwa. A ma ŋwaari hanse ay jine zama ay ma di a, ay ma ŋwa a kambe ra mo.› »

⁶Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: 'Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!'

⁶ Amnon binde kani ka te sanda nga jante no. Waato kaŋ bonkoono kaa zama nga m'a guna se, Amnon ne bonkoono se: «Ay ga ni ŋwaaray no, ma naŋ ay waymo Tamar ma kaa ka maasa hinka te ay se ay jine, zama ay ma ŋwa a kambe ra.»

⁷Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: 'Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!'

⁷ Kala Dawda donton fu Tamar do ka ne: «Koy sohõ ni armo Amnon kwaara ka ŋwaari hanse a se.»

⁸Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.

⁸ Tamar binde koy nga armo Amnon kwaara. Nga mo goono ga kani noodin. Tamar na hamni diibi k'a musay, ka te maasa armo jine, a binde na maasa ton.

⁹Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: 'Saatke kõik inimesed mu juurest välja!' Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.

⁹ A na cambu sambu mo k'i bare a jine, amma armo wangu ka ŋwa. Kala Amnon ne: «Alborey kulu m'ay no nango.» Alborey mo, afo kulu fatta k'a no nango.

¹⁰Siis ütles Amnon Taamarile: 'Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!' Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.

¹⁰ Amnon ne Tamar se: «Ma kande ŋwaaro kaniyaŋ fu-izo ra, ay ma ŋwa ni kambe ra.» Tamar na maasey kaŋ a ton din sambu, ka kand'ey kaniyaŋ fu-izo ra nga armo Amnon do.

¹¹Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: 'Tule maga minu juures, mu õde!'

¹¹ Waato kaŋ a kand'ey a jarga zama a ma ŋwa, kala Amnon na nga waymo di ka ne a se: «Ay waymo, kaa ka kani nda ay.»

¹²Aga too ütles temale: 'Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!

¹² Tamar tu a se ka ne: «Abada, ay armo, ma s'ay kaynandi, zama a si hima i ma woone dumi te Israyla ra. Ma si saamotaray woone te.

¹³Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!'

¹³ Ay wo binde, man no ay ga konda ay haawo? Ni bumbo sanni mo, ni ga ciya sanda boro yaamo cine Israyla ra. Sohõ binde, ay ga ni ŋwaaray, ma salaŋ bonkoono se, zama a si ni ganji ay.»

¹⁴Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.

¹⁴ Kulu nda yaadin armo mana yadda nd'a sanno, amma za kaŋ a bisa waymo gaabi, a hin a k'a kom.

¹⁵Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: 'Tõuse üles, mine ära!'

¹⁵ Waato din gaa Amnon ye ka konn'a nda konnari laalo gumo, hala konnaro kaŋ a konn'a nd'a din, a jaase baakasina kaŋ a jin ka ba r'a d'a za sintina. Amnon binde ne a se: «Tun ka fatta.»

¹⁶Aga ta vastas temale: 'Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!' Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata,

¹⁶ Amma waymo ne a se: «Abada, manti yaadin no! Zama taali beeri woone kaŋ ni goono ga te k'ay tuti, a bisa goy laala din kaŋ ni jin ka te ay se.» Amma Amnon wangu ka maa waymo sanno.

¹⁷vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: 'Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!'

¹⁷ Gaa no a na nga bannya fo kaŋ ga saajaw a se ce ka ne a se: «Ma waybora din kaa taray ay se, ka fu meyo saafi.»

¹⁸Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga.

¹⁸ Tamar gonda kwaay kuuku nga gaahamo gaa, zama kwaay woodin yaŋ dumi no bonkoono ize wandiyey ga bankaaray d'a. Saaya din Amnon bannya na waybora kaa taray ka fu meyo saafi.

¹⁹Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.

¹⁹ Tamar binde na boosu gusam ka say nga boŋo boŋ ka nga kwaay kuuko kaŋ go a jinda gaa din kortu, ka nga kambe dake nga boŋ ra ka nga diraw te. A ga dira, a ga hẽ da jinde beeri.

²⁰Ja Absalom, tema vend, ütles talle: 'Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!' Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.

²⁰ A armo Absalom ne a se: «Ni arme Amnon go ni banda, wala? Amma sohõ kala ni ma dangay, ya ay waymo, nga wo ni arme no. Ma si woodin gaay ni bina ra.» Tamar binde goro nga armo Absalom windo ra ka nga boŋ seew.

²¹Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta vihastas väga.

²¹ Amma waato kaŋ bonkoono Dawda maa hayey wo kulu kaŋ te baaru, a futu gumo.

²²Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud.

²² Amma Absalom mana salaŋ Amnon se, hala gomni wala hasaraw wane, zama Absalom goono ga konna Amnon zama a n'a waymo Tamar hasara.

²³Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.

²³ A ciya binde, waato kaŋ jiiri hinka timme, Absalom gonda feeji hamni hõsekoyaŋ Baal-Hazor ra, kaŋ go Ifraymu jarga. Absalom mo na bonkoono izey kulu ce i ma kaa bato do.

²⁴Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: 'Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!'

²⁴ Absalom binde kaa bonkoono do ka ne: «Guna ay, ni tamo gonda feeji hamni hõsekoyaŋ. Ay ga ni ŋwaaray, da bonkoono yadda, nga nda nga tamey kulu ma kaa ay, ni tamo banda.»

²⁵Aga kuningas vastas Absalomile: 'Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks.' Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.

²⁵ Bonkoono ne Absalom se: «Abada, ay izo, iri kulu si koy, zama iri ma si ni tiŋandi.» Kala Absalom n'a faali. Kulu nda yaadin bonkoono mana yadda, amma a na albarka gaara a se.

²⁶Ent Absalom ütles: 'Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!' Ja kuningas küsis temalt: 'Mispärast peaks tema minema koos sinuga?'

²⁶ Waato din gaa no Absalom ne: «Da manti yaadin no, ay ga ni ŋwaaray, ma naŋ ay beere Amnon ma koy iri banda.» Bonkoono ne a se: «Ifo se no a ga koy ni banda?»

²⁷Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga.

²⁷ Amma Absalom n'a kankam hal a naŋ Amnon da bonkoono izey kulu ma koy Absalom banda.

²⁸Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: 'Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: 'Lööge Amnon maha!', siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!'

²⁸ Absalom na nga tamey lordi mo ka ne:« Araŋ ma laakal bo, waati kaŋ Amnon bina kaan duvan* haŋyaŋo do. D'ay ga ne araŋ se: ‹Wa Amnon kar!› saaya din araŋ m'a wi, araŋ ma si humburu bo. Manti ay n'araŋ lordi? Araŋ ma te bine-gaabi, wa te alboro-teera.»

²⁹Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid.

²⁹ Absalom tamey binde te Amnon se sanda mate kaŋ Absalom n'i lordi nd'a. Waato din bonkoono izey kulu tun. Boro kulu na nga alambaana kaaru ka zuru.

³⁰Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: 'Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki.'

³⁰ A ciya binde, waato kaŋ i go fonda boŋ ga koy, kala baaro koy ka to Dawda do ka ne: «Absalom na bonkoono izey kulu wi, baa afolloŋ mana cindi!»

³¹Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.

³¹ Bonkoono binde tun ka nga bankaarayey tooru-tooru ka kani ganda. A tamey kulu mo kay a jarga, i bankaarayey go tooranteyaŋ.

³²Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: 'Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris.

³² Kala Yonadab, Dawda beero Simeya ize tu ka ne: «Ay koyo ma si tammahã hal i na bonkoono ize arwasey kulu wi no bo. Amnon hinne no ka bu, zama Absalom miila boŋ no i na woodin te za hano kaŋ hane a n'a waymo Tamar hasara.

³³Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!'

³³ Sohõ binde koyo ay bonkoono ma si woodin gaay ni bina ra, hala ni ma tammahã hala bonkoono ize arey kulu bu, zama Amnon hinne no ka bu.»

³⁴Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt.

³⁴ Amma Absalom zuru. Arwaso kaŋ goono ga batama batu binde na nga moy feeri ka guna, kal a di nga banda boro boobo go ga kaa. I goono ga tondo caso fonda gana.

³⁵Siis ütles Joonadab kuningale: 'Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis.'

³⁵ Yonadab mo ne bonkoono se: «Bonkoono izey neeya, i kaa. Sanda mate kaŋ ay, ni tamo ci, yaadin mo no ka te.»

³⁶Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.

³⁶ Waato kaŋ a na sanno ci ka ban, bonkoono izey kaa. I na ngey jindey sambu ka soobay ka hẽ. Bonkoono nda nga tamey kulu mo hẽ da hẽeni korno.

³⁷Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.

³⁷ Amma Absalom zuru ka koy Gesur koyo, Talmay Amihud ize do. Dawda mo na bu kunfa hẽeni te han kulu.

³⁸Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.

³⁸ Yaadin cine no Absalom zuru nd'a. A koy Gesur ka goro noodin jiiri hinza.

³⁹Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.

³⁹ Bonkoono Dawda binde faaji nda Absalom, zama za kaŋ Amnon jin ka bu, a hin suuru nda woodin.